Free jazz: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
Resümee puudub |
||
2. rida:
'''''Free jazz''''' ehk '''''free-jazz''''' on üks [[džäss]]i suundi, mis tekkis [[1950. aastad|1950.]] ja [[1960. aastad|1960. aastatel]]. Nimetus valiti [[Ornette Coleman]]i 1960. aastal ilmunud albumi "[[Free Jazz: A Collective Improvisation]]" järgi.
Uuenduste loetelu: 1. Läbimurd „vaba tonaalsuse“ avatud ruumi. 2. Uus rütmikontseptsioon, mida iseloomustab taktimõõdu, löögi ja sümmeetria lagunemine. 3. Maailmamuusika tulvamine jazzi, mis avanes järsku kõikidele suurtele muusikakultuuridele Indiast Aafrikani ja Jaapanist Araabiani. 4. Rõhuasetus jazzi intensiivsusele, mis puudub vanemates stiilides. Jazz oli varemgi teistest Lääne muusika vormidest intensiivsuselt üle, kuid kunagi enne pole rõhutatud intensiivsust sellisel ekstaatilisel ja vahel isegi religioossel moel nagu free jazzis. 5. Muusikahelide laienemine müravaldkonda.
60-ndate alguses tungis jazz vaba tonaalsuse või isegi atonaalsuse maailma, mis akadeemilises muusikas oli toimunud juba nelikümmend või viiskümmend aastat varem. Taas oli kohta ühisimprovisatsioonil nagu oli seda New Orleansi perioodil.
Siiski mõistetakse jazzis vaba tonaalsust põhimõtteliselt teisiti kui Euroopa akadeemilises muusikas. Tähtsal kohal on nn. „tonaalsed keskpunktid“, millele pöörati palju rohkem tähelepanu kui näiteks Euroopa seriaalses avangardmuusikas. See tähendab, et muusika allub üldisele gravitatsioonile dominandist toonikasse, kuid on muudes aspektides valdavalt „vaba“.
Näiteks ei teadnud [[Ornette Coleman]], et Euroopa muusikas kasutatakse vaba tonaalsust, enne kui ta kohtus 1959.-1960. aastal [[John Lewis|John Lewise]] ja [[Gunther Schuller|Gunther Schulleriga]]. Selleks ajaks oli ta välja töötanud oma muusikalise käsitluslaadi. Seega pole kahtlust, et sellised muusikud nagu Ornette Coleman, [[Archie Shepp]], [[Pharoah Sanders]] ja [[Albert Ayler]] on lähemal autentse bluesi „konkreetsele“ harmooniavabadusele kui Euroopa „abstraktsele“ intellektuaalsele atonaalsusele.
Mitmeid aastaid võeti free jazzi vabadust kui vabanemist kõigist Euroopas kujunenud muusikasüsteemidest – rõhk on sõnadel „Euroopas kujunenud“. Vabanemine „valge kontinendi“ muusika vormidest ja harmooniast oli osa laiemast rassilisest, sotsiaalsest, kultuurilisest ja poliitilisest emantsipatsioonist. Free jazz purustas konventsionaalse jazzirütmi kaks tugisammast – taktimõõdu ja biidi. Biidi asemele tuli pulss ja taktimõõt asendus laiade rütmipinge kaartega, mis paisusid uskumatu intensiivsusega.
Harmoonia ja rütmi uuendamise kõrval oli jazzile sama tähtis juurdepääs maailmamuusikale. Jazziajaloo esimese 60 aasta vältel oli tema paariliseks Euroopa musika: 1. Sajandivahetuse ragtime-pianistidele tähendas see 19. sajandi klaverimuusikat. 2. New Orleansi muusikute jaoks oli see prantsuse ooper, hispaania tsirkusemuusika ja Euroopa marsid. 3. [[Bix Beiderbecke]] ja tema 20-ndate aastate Chicago kolleegid avastasid [[Claude Debussy|Debussy]]. 4. Swingiaja arranžeerijad õppisid orkestreerimisvõtteid hilisromantilistelt sümfoonikutelt. Kui areng möödus cool jazzist, olid jazzmuusikud kasutusele võtnud peaaegu kõik Euroopa muusika kasutuskõlblikud elemendis, [[Barokk|barokist]] [[Karlheinz Stockhausen|Stockhausenini]]. See seletab ka innukaid uute partnerite otsinguid. Erilisteks huviobjektideks on olnud Araabia ja India kultuurid.
Afroameeriklaste seas oli juba 40-ndatel märgata islami levikut. Kümned jazzmuusikud pöördusid islami usku ja võtsid endale vahel ka araabia nimed. Araabia muusikat kasutasid oma kompositsioonides nt: [[Yusef Lateef]], Ornette Coleman, [[John Coltrane]], [[Randy Weston]], [[Herbie Mann]], [[Art Blakey]], [[Roland Kirk]],[[Sahib Shihab]] ja [[Don Cherry]] USA-s ning [[Georg Gruntz]] ja [[Jean-Luc Ponty]] Euroopas.
Araabia muusikast veelgi suuremat huvi äratas pika klassikalise traditsiooniga india muusika. Eelkõige paelus jazzmuusikud india muusika rütmirikkus. India klassikaline muusika põhineb [[Tala|tala’del]] ja [[Raga|raga’del]]. Tala’d on väga erinevad rütmiseeriad ja –tsüklid 3 kuni 108 löögini. Tala’de rütmiliseks struktureerimiseks on palju võimalusi. 10-löögilise tala löökide jaotus võib võtta kui seeriat 2-3-2-3, või 3-3-4 või 3-4-3.
Kontrastina rütmiliselt hästi defineeritud tala’le, on raga meloodijajada, kus põimuvad mitmed Euroopa muusikas erinevalt ketegoriseeritud elemendid: teema, helistik, meeleolu, fraas ja vorm, mille määratleb meloodia kulgemine. Raga võib näiteks seada nõude, et mingi kindel noot tohib kõlada alles siis, kui kõik raga teised noodid on kõlanud. On olemas raga’d, mida tohib mängida ainult hommikul, õhtul, täiskuuga või jumalale mõeldes. Eelkõige on raga’d laadid ja sellega nad vastavad moodsa jazzi suundumusega modaalsuse poole.
Muusikaline avanemine müra suunas on seotud maailmamuusikaga kui ka intensiivsuse üldise kasvuga. Oma roll akadeemilisel elektronmuusika ringkondadel. See oli periood, kus pillimeeste „sõnavara“ suurenes tohutu kiirusega.
Tollane free jazz tekitas tihti väärarusaama, et see muusika väljendab vaid viha, vihkamist ja protesti. Kui selle tunde põrmustavad John Coltrane’i hümnilaadselt religioosne innukus, Albert Aylery lustakas rahvapillimehe joon, [[Paul Bley]] ja [[Ran Blake|Ran Blake’i]] intellektuaalne, kuid siiski naljalembeline jahedus, [[Sun Ra]] kosmiline avarus ja [[Carla Bley]] mõistuspärasus.
[[Kategooria:Džäss]]
| |||