Kaasaütlev kääne: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
1. rida:
'''Kaasaütlev kääne''' ehk komitatiiv on [[kääne]], mis väljendab [[kaasasolu]]; vahendit; viisi või seisundit või aega.
 
Verbide juures võib kaasaütlev kääne näidata ka asja, millele tegevus on suunatud.<ref name=":0">Mati Erelt, [[Reet Kasik]], [[Helle Metslang]], [[Henno Rajandi]], Kristiina Ross, [[Henn Saari]], [[Kaja Tael]], [[Silvi Vare]] [[1995]]. Eesti keele grammatika I. Tallinn: [[Eesti Teaduste Akadeemia]] [[Eesti Keele Instituut]].</ref>
 
== Eesti keel ==
Kaasaütleva käände tunnus on alati ga.<ref name=":1">[2[Mati Erelt]], [[Tiiu Erelt]], [[Kristiina Ross]] [[2007]]. Eesti keele käsiraamat. [[Tallinn]]: [[Eesti Keele Sihtasutus]].</ref>
 
Kaasaütlev käändega väljendatakse:
 
koos- või kaasasolu (sageli võib selles funktsioonis kaasaütleva käände vormile eelneda eessõna koos), nt Mari läks (koos) Jüriga kinno;
• vahendit (lähedaselt kaassõnaühendile ’nimisõna omastava käände vorm + abil), nt Mees kaevas labidaga maad.
 
vahendit (lähedaselt kaassõnaühendile ’nimisõna omastava käände vorm + abil), nt Mees kaevas labidaga maad.
 
Lisaks sellele kasutatakse kaasaütlevat näitamaks:
 
viisi või seisundit, nt Tüdruk vaatas neid mõtliku näoga;
• aega, nt Selle töö saan ma kahe päevaga valmis.
 
aega, nt Selle töö saan ma kahe päevaga valmis.
Kindlate verbide rektsioonilise laiendina väljendab kaasaütlev kääne:
 
asja, millele tegevus on suunatud, nt Maril oli raske uue olukorraga harjuda.[2]<ref name=":1" />
Kaasaütlevas käändes sõnad esinevad lauses enamasti määruse või täiendina.[1]
 
Kaasaütlevas käändes sõnad esinevad lauses enamasti määruse või täiendina.[1]<ref name=":0" />
 
== Ajalugu ==
Kaasaütleva käände tänapäevane lõpp (-ga) võib olla kujunenud sõnast kansak* ’rahvas’ (kansak > kāsak > kāsa > kaas/kahs > ka(h) > -ga).[3]<ref>Rätsep, Huno 1979. Eesti keele ajalooline morfoloogia II. Tartu Riiklik Ülikool, lk 77–78.</ref>
 
== Viited ==