Viltimine: erinevus redaktsioonide vahel

 

Ammustest aegadest alates on paljud maailma rahvad vilti kasutanud väga mitmesugustel eesmärkidel.<ref name=":0">Minu käsitöö. Viltimine. Eriväljaanne 1/2009. Trükikoda UAB "Petro ofsetas".</ref> Vildist saab riideesemeid teha, mütse ja vilte (saapaid, susse) vormida, eluaset püstitada.

Viltimist peetakse maailma vanimaks tekstiilitehnikaks. Kahjuks on vilt kergesti hävinev materjal ning olulisi leide ei ole seetõttu palju säilinud. Vanim vildist ese pärineb Türgist. Viltimise sünnimaaks peetakse Mongooliat, sealsete rändrahvaste juurest pärineb ka vanim teadaolev viltimise kirjeldus. Roomlastel oli üheks vabaduse sümboliks viltmüts. Vabaks lastud orjadel aeti pea paljaks ning neile anti peakatteks naturaalsetes toonides viltmüts.<ref name=":1" />

 

Eestis ei olnud viltimine laialt levinud. Viltimise tehnika jõudis Eestisse umbes 17. sajandil. Vildimeistrid valmistasid peamiselt kübaraid, 19.sajandi lõpul hakkasid levima viltsaapad. 20. sajandi esimesel poolel hakati tänu käsitööringide aktiivsele tegutsemisele kursustel viltimist õpetama. Nõukogude peroodil aga ununes see valdkond, kuni 1990. aastate keskel Põhjamaade eeskujul taasavastati viltimine kui unustatud vana käsitöö. Praegu on vildi valmistamist võimalik õppida nii kursustel, käsitöötundides kui ka kõrgkoolide tekstiilialadel. Veel 1950-ndatel aastatel ollid vildid talvejalatsiks nii lastele kui täiskasvanutele.<ref name=":1" />