Edgar Johan Kuusik: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
PResümee puudub |
||
45. rida:
Võistlus kuulutati välja 1932. aasta oktoobris. Kuusik ei osalenud, sest tema koostas võistlustingimused. Projekteeritava hoone ruumiprogramm oli piiratud võimaluste tõttu väga ökonoomne. Viiekorruselise hoone kõrguseks nähti ette 18,5 meetrit. Esimesele korrusele planeeriti äriruumid, vestibüüli riietehoiuga, kaks skulptori ateljeed; teisele korrusele näituseruumid; kolmandale korrusele bürooruumid ning neljandale-viiendale korrusele ateljeed elamisvõimalusega nende juures. Krundi ehitusnõuded seadsid arhitekti kindlatesse raamidesse. Hoone T-kujulise plaani tingisid Tallinna ehitusmääruse nõuded. Õueehitise kõrgus ei võinud ületada vahekuja kahekordset laiust – see põhjustas aga näituseruumide pinna vähenemise. “Avalikkude ehituste määrus” nõudis korteritesse viiva trepikoja eraldamist ühiskondlikest, antud juhul näituseruumide treppidest.
1933. aasta märtsis lõppenud võistlusele esitati 38 projekti. Eestis tegutse üldse 60 arhitekti ringis, seega oli huvi konkursil osalemise vastu väga suur. Žürii andis esikoha [[Anton Soans|Anton Soansi]] projektile. Kunstihoone ehituskomisjoni protokollidest selgub, et 1.juunil tehti Soansile ülesandeks koostada kunstihoone lõplik projekt. E. J. Kuusiku sõnade järgi oli Soans “sedavõrd noobel”, et kutsus teda ühiselt tööd jätkama. Kuusik võttis ettepaneku rõõmuga vastu. 15. juunil kinnitati Soansi-Kuusiku algprojekt ning 20. juunil ehitustööde kirjeldus.
Soansi-Kuusiku Kunstihoone fassaadikompositsioon erineb Soansi võistlusprojektist. Arhitektid töötasid tõsiselt fassaadivariantidega. Lõpptulemus, teostatud fassaad on otsingutest parim – monumentaalne ning samas ka elegantne. Suurejooneliselt on rakendatud konstruktivistlikke võtteid, mis väljenduvad nii suures klaaspinnas kui ka sissepääsu lahenduses. Kunstihoone fassaadikompositsiooni iseloomustab sümmeetria ja klassikaline mõtteviis. Hoone kuubiline ehituskehand toetub kahele sambale, akendest moodustuv konstruktivistlik klaasvitriin on ühtlasi hoone sümboolse mõtte kandjaks. Funktsionalistlike ja dekoratiivsete elementide vastandamine tekitab ootamatu kunstilise pinge. Seda täiendab hoone ekspressiivne värvilahendus – roosaka terrasiitkrohviga seinapind (saavutati valge kalami marmoripuru, punase tellisepuru ja musta inglise söe segamisega ning kandmisega tsemendi peale), poleeritud graniidist punased postid, mustad aknaraamid ning hele põrandapind välisruumis.
51. rida:
[[Fail:Tallinna Kunstihoone 2018. aasta kevadel..jpg|vasakul|pisi|Hoone 2018. aasta kevadel.]]
Kunstihoone ehitus algas 1933. aasta juunis. Töövõtjaks olid vennad Edenbergid, tehnilist järelevalvet teostas arhitekt Kuusik. Toorehitus valmis talveks ning hoone sai katuse alla. Sisetöid teostati 1933/1934.a talvel. Tööd anti välja vähempakkumise teel üksikutele ettevõtjatele. Tööde käigus teostati projektis väikesi muudatusi ja täpsustusi, mis kajastuvad projekti lõplikus variandis. Suurimaks erinevuseks oli esifassaadi ümarakende kinniehitamine ning asendamine skulptuuriniššidega.<ref name=":2">{{Netiviide|Autor=Muinsuskaitseamet|URL=https://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=view&id=3093|Pealkiri=3093 Tallinna kunstihoone, 1934.a., 1961.a.|Väljaanne=Kultuurimälestiste Riiklik Register|Aeg=02.05.2016|Kasutatud=01.05.2018}}</ref> 1933. aasta kevadel kinnitatud esialgses projektis olid praeguste skulptuurniššide asemel illuminaatoraknad ning neid jõuti isegi juba ehitama hakata kui viimasel minutil otsustati hoone ehtida [[Ernst Jõesaar|Ernst Jõesaare]] skulptuuridega.<ref>{{Raamatuviide|autor=Karin Hallas-Murula|pealkiri=Tallinna Kunstihoone 1934-1940|aasta=2014|koht=Tallinn|kirjastus=SA Tallinna Kunstihoone Fond|lehekülg=}}</ref>
Kunstihoone sisekujunduse ja detailide joonised koostas E. J. Kuusik. Kuusik kavandas ka mööblit – saali pika pingi, mis teostati Lutheri vabrikus ning Kunstiklubi sisustuse. Kui hoone välisuksed on funktsionalistliku lahendusega, siis siseuksed on Kuusikule omaselt dekoratiivsete detailidega. Kuusik on kirjutanud: „...ornamenteerimine on põhiolemuselt niivõrd tihedasti ehitamisega seotud, et me ilmekat ehituskunsti ei suuda ornamendita kujutada. Küsimus võib siin olla vaid, kuivõrd abstraktse iseloomuga peaks olema ornamenteering antud ehitise puhul“ . Kunstihoone interjööridetailides – uksepinnad, trepikoja aknajaotus, vestibüüli põrand, trepivõre jm puhul kasutas Kuusik abstraktset geomeetrilist dekoori (ümar tondo ukse ja aknaraami kujunduses, madalreljeefsed horisontaaltahveldised ja profiilliistust ornamendid ustel jm). Näitusesaalide interjöör oli hele, seinad olid kaetud sinakasvalge õlivärviga . Suurt saali valgustati laeakna abil. Valguslage sai hooldada, puhastada ning lampe vahetada tehnilise korruse kaudu, mis asub saali kohal. Vabaduse väljaku poolse saali laes rippusid keravalgustid, vahesaali valgustas suurem kerakujuline nn Saturn-lamp. Saalides olid parkettpõrandad, garderoobis-vestibüülis geomeetrilise mustriga põrand , mille kujunduse ja värvilahenduse kavandas Kuusik . Ka säilinud garderoobi nagid ja barjäär on originaalkujundusega.
57. rida:
Kunstihoone valmis ning avati 15. septembril 1934.a kunstinäitusega. President K. Päts lõpetas oma avakõne sõnadega ''“...kui selles kunstitemplis andutakse vaid tõsisele kunstile, siis tahan ma hoolt kanda selle eest, et see kunstihoone jääks igavesti kunstnike omaks. Annan selle hoone üle kunstnikele.”'' 1940.a Kunstihoone natsionaliseeriti ja anti üle ENSV Kunstifondile. 1944.a märtsikuu õhurünnakutes sai kunstihoone kannatada - aknad, valguslagi ja muu sisustus purunesid. Raha hoone remondiks saadi üleliidulisest fondist.
1959.-1962.a projekteeriti ja teostati kunstihoone pealeehitus E. J. Kuusiku eskiisi järgi (eelprojekti autor Silvi Luik). Tugevdati ka keldri ja esimese korruse kapitaalseinu ning sambad ümbritseti eelpingestatud spiraalarmatuuriga Febet' särkidega. Esimese korruse kaupluste akende kohale ehitati varikatused, seetõttu lammutati algsed „aknavarjude allalaskmise mehhanismid“. Kogu fassaad kaeti uue graniitkrohviga säilitades algse värvitooni, hoovifassaad kaeti lubitsementkrohviga. Ümberehitusega ühtlustati Kunstihoone kõrgus kunstifondi hoone (1948-1953, arhitekt [[Alar Kotli]]) omaga, kuid rikuti fassaadi algsed proportsioonid. Tegemist on 1997. aastal kaitse alla võetud riikliku kultuurimälestisega (reg. nr. 3093).<ref name=":2" />
[[Fail:E.J.Kuusik - Sakala 2,4 - 1935-1936.JPG|pisi|Sakala 2/4.]]
| |||