Redaktsioon: 1. mai 2018, kell 11:11 redigeeri 82.131.47.32 (arutelu) Resümee puudub ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 3. mai 2018, kell 18:58 redigeeri eemalda 82.131.47.32 (arutelu) Resümee puudub Uuem muudatus →
8. rida: Märtsis [[1943]] läks ta Tallinnas vabatahtlikuna 127. Mereluure Lennugruppi, kus teenis tehnilise personali hulgas ja sai [[lennukirelvur]]i väljaõppe. [[1943]]. aasta suvel, kui lennuüksuses hakati valima kandidaate uute lendurite väljaõppekursusele, andis ta avalduse lennukooli astumiseks. Sama aasta septembris suunati ta [[Liepāja]]sse, eestlaste ja lätlaste väljaõpetamiseks loodud lennukooli, mille ta lõpetas [[1944]]. aasta juuni alguses sõjaväelenduri kvalifikatsiooniga. Seejärel suunati ta [[11. Öölahingulennugrupp]]i, mille 3. lennusalga koosseisus osales Eesti kaitselahingutes [[Tartu lahing (1944)\|Tartu]] ja [[Narva rinne\|Narva rindel]], tehes kokku 63 lahingulendu. [[1944]]. aasta septembris, kui sakslased Eesti maha jätsid, taandus ka tema väeosa ~~Saksamaale~~[[Saksamaa]]le. Pärast lennuüksuse likvideerimist [[Heiligenbeil]]is ([[Ida-Preisimaa]]) usalduse kaotuse tõttu [[1944]]. aasta oktoobris, saadeti ta koos lennuüksuse ülejäänud koosseisuga [[Frankfurt Oderi ääres\|Oderi-äärse Frankfurdi]] Kunersdorfi lennubaasi, mis sai eestlastest lennuväelaste kogumispaigaks. Sealt saadeti neist enamik, sealhulgas Hendrik Arro, novembri alguses [[Esbjerg]]i nn [[langevarjur]]ite kooli. Pärast lühiaegset Esbjergis viibimist saadeti eestlased sealt detsembris 1944 [[Dortmund]]i, õhutõrje-suurtükiväe gruppi nr 96, kus eestlastest lendurid õpetati ümber ja rakendati õhutõrje-raskeskahurväelastena. [[1945]]. aasta jaanuaris-veebruaris viibis ta umbes paarikümnemehelise rühmaga [[Schongau]] õhutõrjekoolis tulejuhtimisseadmete kursustel, mille lõpetamise järel suunati nad tagasi [[Dortmund]]i. [[1945]]. aasta märtsis saadeti Dortmundis paiknenud eesti päritoluga lennuväelased edasi [[Hamburg]]i, Saksa relvajõudude [[20. Eesti diviis]]i tagavarapataljoni, sealt edasi [[Hirschberg]]i lähistele diviisi võitlusüksuste juurde. Ta langes [[20. Eesti diviis]]i koosseisus [[9. mai]]l [[1945]] [[Tšehhoslovakkia]]s tšehhi ~~partisanide~~[[partisan]]ide kätte [[sõjavang]]i ja elas üle [[Tšehhi põrgu]]. Sõjavangist õnnestus tal [[Brno]] lähistel koos mõne sõbraga põgeneda. Et läände minek ebaõnnestus, seigeldi [[1945]]. aasta suvel tagasi Nõukogude Liidu [[okupatsioon\|okupeeritud]] [[Eesti]]sse. ==Pärast sõda== Minevikku varjates õnnestus tal [[Eesti NSV]]-s legaliseeruda ja asuda oma poolelijäänud õpinguid jätkama. 1946. aasta kevadel lõpetas ta Tallinna II keskkooli ([[Tallinna Reaalkool]]) ja sama aasta sügisel astus Tallinna Polütehnilisse Instituuti ([[Tallinna Tehnikaülikool]]i), kus õppis kütuste keemilist tehnoloogiat. 1950. aasta 30. septembril abiellus ta Juta Pärnasaluga, kuid juba 7. oktoobril ta arreteeriti ja mõisteti teenistuse eest Saksa sõjaväes 25 aastaks vangilaagrisse. Vangistuse kohaks sai [[Kolõma]] ([[Magadani oblast]]), kus tal vangilaagri vangina tuli töötada elektrijaama ehitusel ja kullakaevandustes. Abikaasa Juta Arro lahutust ei võtnud vaid otsustas oodata. [[Koonduslaager\|Vangilaagrist]] vabanes H. Arro Nõukogude Liidus 17. septembril 1955.a. välja antud ~~amnestiaseadluse~~[[amnestia]]seadluse põhjal sama aasta novembris. Eestisse tagasipöördumise järel õnnestus tal jätkata õpinguid Tallinna Tehnikaülikoolis (TTÜ). Jätkus ka abielu Juta Arroga. Pärast ülikooli lõpetamist 1957. aastal on töötanud sama ülikooli soojustehnika kateedris teadurina ja üle 30 aasta soojustehnika teaduslabori juhatajana. Hendrik Arro [[rahabilitiseerimine\|rehabiliteeriti]] täielikult kui alusetult süüdimõistetu Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi 19.veebruari 1990.a. seadluse “Kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimisest” § 1 p2 alusel Eesti NSV Ülemkohtu otsusega nr. 11/2470 12.04.91. a. 1962.a. esimene abikaasa Juta Arro suri ja 1964.a. abiellus ta Selma Koppeliga, kes suri 1989.a. Kolmandat korda abiellus ta 2002.a. Sirje Kalamiga. Soojusenergeetika kateedris ja teaduslaboris Ilmar Öpiku uurimisgrupis töötades hakkas H. Arro tegelema keeruliste mineraalosa omadustega [[kütus]]eid põletavate [[aurukatel\|katel]]de küttepindade saastumis- ja korrosiooniprobleemidega. Peamisteks uurimisobjektideks kujunesid eesti ~~põlevkivil~~põlevkivi ja Nazarovi [[Pruunsüsi\|~~pruunsöel~~pruunsöega]] ~~töötavad~~köetavad katlad, kuid oli ka perioode, kus uuriti värvilise [[metallurgia]] ([[vask\|vase]]tööstuse) ettevõtete ning MHD-generaatorite utilisatsioonikatelde küttepindade saastumisega seotud küsimusi. Hiljem on uurimistööde temaatika laienenud ja lisaks küttepindade probleemidele on lisandunud uurimised mis käsitlevad [[elektrijaam]]de keskkonnaohutusega seotud probleeme ([[Väävel\|väävli]] sidumine ja suitsugaaside märgpuhastus, [[Süsihappegaas\|CO<sub>2</sub>]] heitmed ja sidumine tuhaväljadel, tuhaväljade keskkonnaohutus jne.). 1968. aastal, olles kujunenud Eesti NSV-s tunnustatud spetsialistiks põlevkivienergeetika alal, kaitses H. Arro teemal: “Nazarovi süte ja eesti [[põlevkivi]] tuha üksikute komponentide rollist küttepindade saastumis- ja [[korrosioon]]iprotsessides” tehnikakandidaadi teaduskraadi (Ph.D). 1971. aastal omistati talle aga vanemteaduri kutse. 1970. aastal sai ta ühe autorina (koos akad. I. Öpiku, prof. A. Otsa, I. Miku ja dots. L. Õispuuga) tööde tsükli “Põlevkivienergeetika teaduslike aluste väljatöötamine" eest Nõukogude Eesti preemia (Eesti riiklik preemia). On mitmesugustes Eesti, endise [[Nõukogude Liit\|Nõukogude Liidu]] ja teistes välismaa teaduslikes väljaannetes avaldanud üle 120, valdavalt energeetiliste katelde töötingimuste ja elektrijaamade keskkonnakaitsealaste küsimustega seotud teadusliku töö. 2010. aastal avaldas [[TTÜ Soojustehnika Instituut]] ülevaate Hendrik Arro publikatsioonidest. TTÜ Soojustehnika Instituudi mittekoosseisulise vanemteadur-konsultandina töötas ta veel kaua ka pensioniealisena.

Hendrik Arro: erinevus redaktsioonide vahel