Erinevus lehekülje "Leib" redaktsioonide vahel

Lisatud 16 baiti ,  2 aasta eest
P
tortilla > tortilja
P
P (tortilla > tortilja)
 
== Ajalugu ==
Purukshõõrutud teravilja ja vee segust kuumadel kividel või tule paistel leiva küpsetamine oli tuntud juba [[neoliitikum|nooremal kiviajal]]; taina kergitamine [[hapendamine|hapendamise]] või mõne kergitusaine lisamise teel ning [[leivaahi]] on hilisemad leiutised. Maailmas tuntakse väga erineva kuju, koostise ja küpsetusviisiga leiva- ja saiatooteid ([[tortillatortilja]], [[lavašš]], [[pita]], [[naan]], [[puri (leib)|puri]], [[matsa]] jt). Levinuim on nisuleib. [[Rukkileib]] on tuntud eeskätt [[Põhja-Euroopa]]s.
 
Sõna "leib" on eesti keeles [[germaani keeled|germaani]] laen ligikaudu meie ajaarvamise algusest, kuid traditsiooniline rukkileib sai Eestis levinuks alles 2. aastatuhande algul. Enne seda oli tavalisim teravili [[oder]]. [[19. sajand]]i lõpukümnenditeni lisati leivajahule [[agan]]aid, ikaldusaastatel ka muid lisandeid nagu peenestatud [[tammetõru]]d, [[kask|kase]]- ja [[sarapuu]]-urvad, [[kanarbik]] jms.
 
== Leib Eestis ==
Leib oli eesti rahvakultuuris nii oluline, et seda sõna kasutatakse kogu toidu ja elatise kohta. Leivaga olid seotud mitmed [[uskumus]]ed ja kombed. Mahapillatud leivatükk tuli üles võtta ja sellele suud anda. Leiba ei tohtinud panna lauale selili, see ennustanuks pereliikmele surma. Leiba ei tohtinud panna lahtilõigatud otsaga ukse poole, sest siis pidi leivajätk majast kaduma. Leivapätsile vajutati enne küpsetamist ristimärk, et kaitsta seda kurja silma eest. LeivaLeivanukkide otste(otsatükkide) söömine pidi andma tüdrukutele ilusad rinnad. Sooja leiba pidi murdma, mitte noaga lõikama. Peres tohtis leiba lõigata ainult peremees. Tervet leivapätsi ei lõigatud õhtul lahti, sest õhtune leib pidi kahanema, hommikune aga kasvama. Kohati hoiti esimesest või viimasest lõigatud viljavihust küpsetatud leib alles [[jõulud|jõulu]] ja näärini ning sellest loodeti maagilist abi, et kindlustada head ja viljakat aastat. Jõulude ajal küpsetati ka erilist leiba (see oli tihti seakujuline ja kandis jõuluorika nime), mis jäi lauale pühadeaja lõpuni, viidi siis viljasalve hoiule ning jagati kevadel loomadele. Uudseleiba söödi [[jaagupipäev]]a või [[rukkimaarjapäev]]a paiku.
 
Linnastumise ja tööstusühiskonna arengu käigus on kodune leivategu üldiselt unustusse jäänud. Tööstuslikult valmistatakse tänapäeval suures valikus erinevate lisanditega ([[linnasejahu]], siirup, terad, seemned, erinevad maitseained) leibu. Tume rukkileib on eestlaste armastatumaid ja tüüpilisemaid toite, millest pikemat aega võõrsil elades tihti puudust tuntakse.
107 802

muudatust