Edgar Johan Kuusik: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
algselt oli: "Kuusiku "Mälestusi ja mõtisklusi" käsikiri valmis 1962–1669..."; teine aastaarv peab olema 1969, mitte 1669.
Resümee puudub
3. rida:
 
==Elukäik==
Kuusik sündis Võrumaal [[Pikajärve mõis]]a valitseja perekonnas. Õppis 1899–1906 [[Tartu Reaalkool]]is ning 1906–1914 [[Riia Polütehniline Instituut|Riia Polütehnilises Instituudis]], mille lõpetas 1914. aastal arhitektina.<ref name="mälestusi" /> Pärast instituudi lõpetamist reisis Kuusik Soomes, kuhu pidi 1914. aasta sügisel naasma, et hakata tööle Eliel Saarineni büroos. Alanud maailmasõda sundis aga plaane muutma. Eestis tööd leidmata, siirdus Kuusik Peterburgi, kus töötas 1915. aastal mõnda aega baltisaksa arhitekti B. von Huecki juures.<ref name=":0">{{Raamatuviide|autor=Karin Hallas-Murula|pealkiri=Edgar Johan Kuusiku Vabadussõja monumendid|aasta=2008|koht=Tallinn|kirjastus=Eesti Arhitektuurimuuseum|lehekülg=1-30}}</ref> [[Esimene maailmasõda|Esimeses maailmasõjas]] oli Kuusik 1915-1916 rindelähedaste sõjateede parandamise lendsalga töödejuhataja ning 1916–1918 töötas ta Tallinnas [[Pagari tänav]]al asunud [[Keiser Peeter Suure merekindlus]]e ehitusvalitsuses.<ref name="mälestusi" />
 
[[Vabadussõda|Vabadussõtta]] läks Kuusik vabatahtlikuna 1. detsembril 1918, olles algul [[Kapten Irv|laiarööpmelisel soomusrongil nr 1]] ja seejärel [[Ratsarügement|1. ratsapolgus]]. Osales lahingutes [[Punaarmee]] vastu [[Viru rinne|Narva]] ja [[Pihkva]] rindel, [[Lõunarinne|Lõuna-Eestis]] ja Lätimaal. Ohvitseri asetäitja alates maist 1919. Lipnik veebruarist 1920. Vabastati teenistusest mais 1920. Sõja lõppedes pälvis Kuusik II liigi III järgu Vabadusristi.<ref name=":0" />
[[Esimene maailmasõda|Esimeses maailmasõjas]] oli Kuusik 1915-1916 rindelähedaste sõjateede parandamise lendsalga töödejuhataja ning 1916–1918 töötas ta Tallinnas [[Pagari tänav]]al asunud [[Keiser Peeter Suure merekindlus]]e ehitusvalitsuses.
 
1920–22 töötas Kuusik teedeministeeriumi ehitusvalitsuses juhataja korporatsioonikaaslase Eugen Habermanni abina.<ref name=":0" /> Kuusik kuulus 1922. aastal rajatud [[Eesti Arhitektide Ühing]]u asutajate sekka.<ref name="mälestusi" /> Koos Habermanniga oli Kuusik üks EAÜ põhikirja koostajaid.<ref name=":0" /> 1922. aastal reisis Kuusik mööda Saksamaad, 1923. aasta novembrist 1924. aastani ka Itaalas ja Prantsusmaal. Alates 1922. aastast kuni 1937. aastani oli ta vabakutseline arhitekt. Sinna ajavahemikku kuulub arhitekt Kuusiku loomingu põhiosa.<ref name=":0" />
[[Vabadussõda|Vabadussõtta]] läks Kuusik vabatahtlikuna 1. detsembril 1918, olles algul [[Kapten Irv|laiarööpmelisel soomusrongil nr 1]] ja seejärel [[Ratsarügement|1. ratsapolgus]]. Osales lahingutes [[Punaarmee]] vastu [[Viru rinne|Narva]] ja [[Pihkva]] rindel, [[Lõunarinne|Lõuna-Eestis]] ja Lätimaal. Ohvitseri asetäitja alates maist 1919. Lipnik veebruarist 1920. Vabastati teenistusest mais 1920.
 
Sõja-aastatel, 1941-44 töötas Kuusik Saksa Tehnikadirektooriumi Ehitusvalitsuses. Järgnevatel aastatel, 1944–1950 oli ta [[Eesti NSV Riiklik Kunstiinstituut|Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi]] ruumikujunduskateedri juhataja, 1946. aastast professor, 1950. aastast arhitektuurikateedri õppejõud.<ref>Eesti Entsüklopeedia, 5. köide. Tallinn: Valgus, 1990</ref>
1920–22 töötas Kuusik teedeministeeriumi ehitusvalitsuses, seejärel oli 1937. aastani [[vabakutseline|vabakutselisena]]. Kuusik kuulus 1922. aastal rajatud [[Eesti Arhitektide Ühing]]u asutajate sekka.<ref name="mälestusi" />
 
1945. aastal astus Kuusik ENSV Arhitektide Liidu liikmeks, kuid 50. aastate algusajal kustutati ta mineviku pärast EAL nimekirjast.<ref name=":0" /> 1950–1952 oli Kuusik [[Eesti NSV Arhitektide Liit|Eesti NSV Arhitektide Liidust]] välja heidetud, kuid sai siiski töötada õppejõuna Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis.<ref name="mälestusi" /> 1968. aastal nimetati ta Eesti NSV teeneliseks arhitektiks.<ref name=":0" />
Aastatel 1944–1950 oli ta [[Eesti NSV Riiklik Kunstiinstituut|Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi]] ruumikujunduskateedri juhataja, 1946. aastast professor, 1950. aastast arhitektuurikateedri õppejõud.<ref>Eesti Entsüklopeedia, 5. köide. Tallinn: Valgus, 1990</ref>
 
Lisaks arhitektuuri praktilisele viljelemisele oli Kuusk ka produktiivne arhitektuurist kirjutaja. Ta on käsitlenud arhitektuuri kui sümbolit, kirjutanud eesti talumööblist ja ornamentidest, sisu ja vormi probleemist arhitektuuris ning muudest ehitusega seonduvatest praktilistest ja teoreetilistest küsimustest. 1973. aastal ilmus Kuusiku kirjutatud raamat "Ehituskunst", millest sai mitme põlvkonna eesti arhitektide arhitektuuriõpik.<ref name=":0" />
1950–1952 oli Kuusik [[Eesti NSV Arhitektide Liit|Eesti NSV Arhitektide Liidust]] välja heidetud, kuid sai siiski töötada õppejõuna Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis.<ref name="mälestusi" />
 
==Looming==
Kuusiku tööde hulka kuulub palju eriotstarbelisi hooneid: Abja-Paluoja pangamaja (1929, hiljem postkontor), Tallinna kunstihoone (1934, koos Anton Soansiga), Kaubandus- ja Tööstuskoja ruumid Tallinnas endises Kanuti gildi hoones (1933), Tallinna 1930. algusaastate moodsad kinod Modern (hävinud) ja Helios (seisab tühjana), Eesti Panga Võru osakonna hoone (1938, koos Anton Soansiga), Vabariigi Ohvitseride Keskkogu kasiino Tallinnas Sakala 3 (1939-47).<ref name=":0" /> Kuusiku projekti järgi on ümber ehitatud ka R. v. Engelhardt'i ja N. Thamm ''jun.'' poolt projekteeritud endine Haldushoone Suur-Karja tn. 20.<ref name=":1">{{Raamatuviide|autor=Villem Raam|pealkiri=Eesti Arhitektuur I|aasta=1993|koht=Tallinn|kirjastus=Valgus|lehekülg=}}</ref>
Kuusiku tuntumate tööde seas on [[Tallinna Kunstihoone]] (1934 koos [[Anton Soans]]iga), nn [[kindralite maja]] (1936–38) Tallinnas aadressil [[Gonsiori tänav|Gonsiori]] 17 ja [[Ohvitseride Keskkogu]] hoone [[Sakala tänav]]al (1947, praegu [[kaitseministeerium]] ja [[NO99]]). Samuti [[Estonia (teater)#Hoone|Estonia teatri]] (1913) taastamine [[Alar Kotli]] ja Kuusiku projektide järgi (1945&ndash;1950).
 
Lisaks on Kuusik projekteerinud arvukalt elamuid funktsionalistlikest väikemajadest Tallinna esimeses moodsas Maasika ja Vaarika asumis kesklinna kortermajadeni (Sakala 4 ja Tina 17, mõlemad 1936; Gonsiori 17,1937 jt.). 1920-ndate aastate alguses tegeles Kuusik Koplis asuva Neeme tänava asumi hoonete projekteerimisega. Kokku ehitati tema projekti järgi ligi 30 laudadega vooderdatud katusekorrusega puidust ühepereelamut. Enamik hooned valmisid perioodil 1924-25.<ref name=":1" /> Tartus kavandas ta Tammelinna ning ilusaid linna üürimaju - K. E. v. Baeri 1 ja Liiva 17.<ref>{{Raamatuviide|autor=Edgar Johan Kuusik|pealkiri=Mälestusi ja mõtisklusi I-V|aasta=2011|koht=Tallinn|kirjastus=Eesti Päevaleht|lehekülg=}}</ref> Kuusik osales kokku rohkem kui 50-l arhitektuurikonkursil, lisaks tegi ka planeeringuid ja kavandas mööblit.<ref name=":0" />
 
==== Tallinna Kunstihoone (1934) ====
[[Fail:Tallinna Kunstihoone.jpg|pisi|Kunstihoone algusaastatel. ]]
Eesti kunstnikel tekkis oma näituseruumide ehitamise mõte juba 1920.aastate algul. 1925.a võeti vastu Kultuurkapitali seadus ning kujutava kunsti arengu suunamiseks asutati Kujutavate Kunstide Sihtkapitali Valitsus (KKSV). 1930. aastail muutus Kunstihoone ehitamise mõte konkreetsemaks. Tolleaegne Tallinna linnaarhitekt Herbert Johanson pakkus välja krundi Vabaduse platsil linnamüüri ääres konservatooriumi kõrval. Krundi taotlemiseks koostas Edgar Johan Kuusik, kes oli KKSV liige, 1932.a kunstihoone kuuekorruselise eelprojekti. Sellega jäädi üldjoontes rahule, aga nõuti viiekorruselise hoone kavandamist. Oktoobris 1932 eraldas Tallinna linnavolikogu KKSV-le obrokilepingu alusel 1398,5 ruutmeetrit maad. Osa maad jäeti reservi KKSV-le üleandmiseks kunstihoone laiendamise puhuks. Kunstihoone krunt eraldati kinnistutest 486A ja 621. Naaberkrundid kuulusid Majaomanike Pangale (läänes) ja Konservatooriumile (idas). Kunstihoone kinnistu planeeringuga pandi paika Vabaduse platsi uus ehitusjoon Harju ja Jaani tänavate vahel. Arhitekt Kuusik jätkas kunstihoone projekteerimist kuni selgus, et KKSV juhatus nõudis konkursi korraldamist.
[[Fail:Kunstihoone eestvaade.jpg|pisi|Kunstihoone eestvaade.]]
Võistlus kuulutati välja 1932. aasta oktoobris. Kuusik ei osalenud, sest tema koostas võistlustingimused. Projekteeritava hoone ruumiprogramm oli piiratud võimaluste tõttu väga ökonoomne. Viiekorruselise hoone kõrguseks nähti ette 18,5 meetrit. Esimesele korrusele planeeriti äriruumid, vestibüüli riietehoiuga, kaks skulptori ateljeed; teisele korrusele näituseruumid; kolmandale korrusele bürooruumid ning neljandale-viiendale korrusele ateljeed elamisvõimalusega nende juures. Krundi ehitusnõuded seadsid arhitekti kindlatesse raamidesse. Hoone T-kujulise plaani tingisid Tallinna ehitusmääruse nõuded. Õueehitise kõrgus ei võinud ületada vahekuja kahekordset laiust – see põhjustas aga näituseruumide pinna vähenemise. “Avalikkude ehituste määrus” nõudis korteritesse viiva trepikoja eraldamist ühiskondlikest, antud juhul näituseruumide treppidest.
 
1933.aasta märtsis lõppenud võistlusele esitati 38 projekti. Eestis tegutse üldse 60 arhitekti ringis, seega oli huvi konkursil osalemise vastu väga suur. Žürii andis esikoha Anton Soansi projektile. Kunstihoone ehituskomisjoni protokollidest selgub, et 1.juunil tehti Soansile ülesandeks koostada kunstihoone lõplik projekt. E. J. Kuusiku sõnade järgi oli Soans “sedavõrd noobel”, et kutsus teda ühiselt tööd jätkama. Kuusik võttis ettepaneku rõõmuga vastu. 15. juunil kinnitati Soansi-Kuusiku algprojekt ning 20. juunil ehitustööde kirjeldus.
[[Fail:Kunstihoone lõige.jpg|pisi|Kunstihoone lõige.]]
Soansi-Kuusiku Kunstihoone fassaadikompositsioon erineb Soansi võistlusprojektist. Arhitektid töötasid tõsiselt fassaadivariantidega. Lõpptulemus, teostatud fassaad on otsingutest parim – monumentaalne ning samas ka elegantne. Suurejooneliselt on rakendatud konstruktivistlikke võtteid, mis väljenduvad nii suures klaaspinnas kui ka sissepääsu lahenduses. Kunstihoone fassaadikompositsiooni iseloomustab sümmeetria ja klassikaline mõtteviis. Hoone kuubiline ehituskehand toetub kahele sambale, akendest moodustuv konstruktivistlik klaasvitriin on ühtlasi hoone sümboolse mõtte kandjaks. Funktsionalistlike ja dekoratiivsete elementide vastandamine tekitab ootamatu kunstilise pinge. Seda täiendab hoone ekspressiivne värvilahendus – roosaka terrasiitkrohviga seinapind (saavutati valge kalami marmoripuru, punase tellisepuru ja musta inglise söe segamisega ning kandmisega tsemendi peale), poleeritud graniidist punased postid, mustad aknaraamid ning hele põrandapind välisruumis.
[[Fail:Tallinna Kunstihoone ehitus ja nurgakivi panek.jpg|vasakul|pisi|Tallinna Kunstihoone ehitus ja nurgakivi panek.]]
[[Fail:Tallinna Kunstihoone 2018. aasta kevadel..jpg|vasakul|pisi]]
[[Fail:Kunstihoone lõige 2.jpg|pisi|Kunstihoone lõige II.]]
Kunstihoone ehitus algas 1933.aasta juunis. Töövõtjaks olid vennad Edenbergid, tehnilist järelevalvet teostas arhitekt Kuusik. Toorehitus valmis talveks ning hoone sai katuse alla. Sisetöid teostati 1933/1934.a talvel. Tööd anti välja vähempakkumise teel üksikutele ettevõtjatele. Tööde käigus teostati projektis väikesi muudatusi ja täpsustusi, mis kajastuvad projekti lõplikus variandis. Suurimaks erinevuseks oli esifassaadi ümarakende kinniehitamine ning asendamine skulptuuriniššidega.<ref name=":2">{{Netiviide|Autor=Muinsuskaitseamet|URL=https://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=view&id=3093|Pealkiri=3093 Tallinna kunstihoone, 1934.a., 1961.a.|Väljaanne=Kultuurimälestiste Riiklik Register|Aeg=02.05.2016|Kasutatud=01.05.2018}}</ref> 1933. aasta kevadel kinnitatud esialgses projektis olid praeguste skulptuurniššide asemel illuminaatoraknad ning neid jõuti isegi juba ehitama hakata kui viimasel minutil otsustati hoone ehtida Ernst Jõesaare skulptuuridega.<ref>{{Raamatuviide|autor=Karin Hallas-Murula|pealkiri=Tallinna Kunstihoone 1934-1940|aasta=2014|koht=Tallinn|kirjastus=SA Tallinna Kunstihoone Fond|lehekülg=}}</ref>
 
Kunstihoone sisekujunduse ja detailide joonised koostas E. J. Kuusik . Kuusik kavandas ka mööblit – saali pika pingi, mis teostati Lutheri vabrikus ning Kunstiklubi sisustuse. Kui hoone välisuksed on funktsionalistliku lahendusega, siis siseuksed on Kuusikule omaselt dekoratiivsete detailidega. Kuusik on kirjutanud: „...ornamenteerimine on põhiolemuselt niivõrd tihedasti ehitamisega seotud, et me ilmekat ehituskunsti ei suuda ornamendita kujutada. Küsimus võib siin olla vaid, kuivõrd abstraktse iseloomuga peaks olema ornamenteering antud ehitise puhul“ . Kunstihoone interjööridetailides – uksepinnad, trepikoja aknajaotus, vestibüüli põrand, trepivõre jm puhul kasutas Kuusik abstraktset geomeetrilist dekoori (ümar tondo ukse ja aknaraami kujunduses, madalreljeefsed horisontaaltahveldised ja profiilliistust ornamendid ustel jm). Näitusesaalide interjöör oli hele, seinad olid kaetud sinakasvalge õlivärviga . Suurt saali valgustati laeakna abil. Valguslage sai hooldada, puhastada ning lampe vahetada tehnilise korruse kaudu, mis asub saali kohal. Vabaduse väljaku poolse saali laes rippusid keravalgustid, vahesaali valgustas suurem kerakujuline nn Saturn-lamp. Saalides olid parkettpõrandad, garderoobis-vestibüülis geomeetrilise mustriga põrand , mille kujunduse ja värvilahenduse kavandas Kuusik . Ka säilinud garderoobi nagid ja barjäär on originaalkujundusega.
 
Kunstihoone valmis ning avati 15. septembril 1934.a kunstinäitusega. President K. Päts lõpetas oma avakõne sõnadega ''“...kui selles kunstitemplis andutakse vaid tõsisele kunstile, siis tahan ma hoolt kanda selle eest, et see kunstihoone jääks igavesti kunstnike omaks. Annan selle hoone üle kunstnikele.”'' 1940.a Kunstihoone natsionaliseeriti ja anti üle ENSV Kunstifondile. 1944.a märtsikuu õhurünnakutes sai kunstihoone kannatada - aknad, valguslagi ja muu sisustus purunesid. Raha hoone remondiks saadi üleliidulisest fondist.
 
1959.-1962.a projekteeriti ja teostati kunstihoone pealeehitus E. J. Kuusiku eskiisi järgi (eelprojekti autor Luik). Tugevdati ka keldri ja esimese korruse kapitaalseinu ning sambad ümbritseti eelpingestatud spiraalarmatuuriga Febet' särkidega. Esimese korruse kaupluste akende kohale ehitati varikatused, seetõttu lammutati algsed „aknavarjude allalaskmise mehhanismid“. Kogu fassaad kaeti uue graniitkrohviga säilitades algse värvitooni, hoovifassaad kaeti lubitsementkrohviga. Ümberehitusega ühtlustati Kunstihoone kõrgus kunstifondi hoone (1948-1953, arhitekt Alar Kotli) omaga, kuid rikuti fassaadi algsed proportsioonid. Tegemist on 1997. aastal kaitse alla võetud riikliku kultuurimälestisega (reg. nr. 3093).<ref name=":2" />
 
==== Ohvitseride kino (1938-1947) ====
[[Fail:Töötava Rahva kultuurihoone Tallinnas.jpg|vasakul|pisi|Töötava Rahva kultuurihoone lõige.]]
[[Fail:NO99 teatrihoone Sakala tänaval, 27. august 2011.jpg|pisi|Hoone 2011. aastal.]]
Sõja-eelselt ehitamisega alustatud, lõpetati ohvitseride kasiino jaoks projekteeritud hoone Töötava Rahva Kultuurihoonena. Tegemist on E. J. Kuusiku ainsa teostatu esindushoonega.<ref name=":3">{{Raamatuviide|autor=Karin Hallas-Murula; Mart Kalm; Krista Kodres|pealkiri=Tallinna 20. sajandi arhitektuur|aasta=2002|koht=Tallinn|kirjastus=Eesti Arhitektuurimuuseum|lehekülg=}}</ref> Maja asetseb peafassaadiga Sakala tn. poole, olles tänavast veidi eemal. Tiibehitisi markeerib peafassaadil tagasiaste. Hoone keskrisaliit, mis rõhutab põhiosa ja sissepääsu, on kujundatud portikuse ja äärtel paarissammastega. Fassaadi pidulikkust rõhutavad dekoratiivsed aknapiirded, mis heledatena tumedal krohvipinnal kontrastselt esile tõusevad.<ref name=":1" /> Algne lahendus oli palju dekooriküllasem ja sõjaväearhitektuuri kohta üllatavalt rõõmsameelne. Enamik kavandatud raiddekoorist jäi teostamata, arhitekt kavandas pärast sõda ise uued nõukoguliku sümboolikaga detailid. Interjööris on säilinud saalide kujundused, v.a. laemaalingud suures saalis, uhke paraadtrepp ja algsed kristall-lühtrid.<ref name=":3" />
 
2000-2001 aastatel ehitati üks saalidest ümber Vanalinnastuudio teatrisaaliks ja lisati katusekorrus (projekti autor I. Raud). Hoone vastas asuv Sakala 4 elamu (1935-36) on samuti E. J. Kuusiku kavandatud.<ref name=":3" />
 
[[Fail:E.J.Kuusik - Sakala 2,4 - 1935-1936.JPG|pisi|Sakala 2/4.]]
 
==== Elamu Sakala 2/4 (1935-1936) ====
Maakrediidiseltsi elamuna ehitatud hoone valmis Kuusiku projekti järgi 1936. aastal. Hoone on 4-korruseline, keldri- ja pööningukorruse ning liftiga. Funktsionalistlikul fassaadil on tume terrassiitkrohv, esinduslikkust rõhutab vertikaalliigendus, ülaosa lõpetav atikasein ja kaunistuseks kasutatud plastilised õiskarikad ja dekoratiivreljeefid (skulptor A. Kaasik). Aknad on paigutatud fassaadi pinda, mis lisab hoonele õhulisust. Madalama ja viltusema hooneosa (Sakala tn. 2) askeetlikku fassaadi elustavad punased akendevahelised tellistulbad, mis seostavad elamu kõrvalasuva pangahoonega Estonia pst. 11.<ref name=":1" />
 
==== Uue Tare asum Maasika ja Vaarika tänaval (1931-1932) ====
Tegemist on Tallinna ainsa funktsionalistliku näidisasumiga, mis hoonestati väikekorterite võistluse alusel. Idee autoriks oli Konstantin Bölau. Projektis lõid lisaks Kuusikule kaasa veel August Volberg, Erich Jacoby, Elmar Lohk ja Franz de Vries. Antud projekti algatamine ja elluviimine tähistas lamedakatuselise funktsionalismi üldist läbimurret. Kuusiku projekteeritud kuupjad kaksikelamud jäävad Maasika tänavale, hoonete numbriteks 3; 5; 7 ja 9. Kumbki korter on projekteeritud eraldi korrusele. Aknaluukidega on arhitekt püüdnud luua lintakna illusiooni, ent ühtlasi viitab luukide säilitamine funktsionalismi väljendusvahedite umbusaldamisele.<ref name=":3" /><gallery>
Fail:Tallinn, elamu Maasika 3, 1931-1932.jpg|Tallinn, elamu Maasika 3.
Fail:Tallinn, elamu Maasika 5, 1931-1932.jpg|Tallinn, elamu Maasika 5.
Fail:Tallinn, elamu Maasika 7, 1931-1932.jpg|Tallinn, elamu Maasika 7.
Fail:Tallinn, elamu Maasika 9, 1931-1932 (1).jpg|Tallinn, elamu Maasika 9.
</gallery>
 
==== Nurme tn. 40 villa ====
Suurel põlismändidega krundil tänavajoonest eemal paiknev funktsionalistlik esindusvilla on kavandatud 1935. aastal. Tellijaks oli tööstur Oskar Kerson. Arhitekt E. J. Kuusik, kes ise disainis siia ka interjöörid ning valis esindusruumide mööbli, tegi projektist mitu varianti, sest esialgset ruumiprogrammi muudeti ehituse käigus. Arhitekt oligi kavandanud hoone nn. kasvava majana, kuhu saab vajadusel ruume juurde liita. Elegantne asümeetrilise ülesehitusega hoone, mis omal ajal oli üks suurejoonelisemaid modernistlikke elamuid Nõmmel, on küll tugevasti kannatanud hilisemate juurde- ja ümberehituste tõttu, kuid selle üldmaht ja suur osa arhitektuuri-ajalooliselt väärtuslikke detaile on siiani säilinud.<ref name=":4">{{Netiviide|Autor=Muinsuskaitseamet|URL=https://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=view&id=8181|Pealkiri=8181 Elamu Nurme t. 40, 1936. a.|Väljaanne=Kultuurimälestiste riiklik register|Aeg=16.11.2005|Kasutatud=01.05.2018}}</ref> Hoone juurde kuulunud mööbel kahjuks säilinu ei ole.<ref name=":3" /> Kui lamekatusega hoone eksterjöör oli valmimise ajal radikaalselt moodne (lintaknad ja ümaraken, katusrõdu jne.), siis siseruumid kujundati väga traditsioonilises laadis, lagede stukkdekooris on lausa sajandialguse historitsismi hõngu. Üheks põhjuseks oli lisakas tellija isiklikule maitsele kahtlemata ka see, et kuna hoones korraldati saatkonna vastuõtte, kogunesid siin sageli diplomaadid jm. kõrgem seltskond, mistõttu peeti vajalikuks kujundada interjöör vanaaegselt pidulikus laadis. Ruumid on avarad, sissepääsuhallist ühele poole nähti ette tollase eramaja kohta hiiglaslik saal-salong ja teisele poole söögituba, kuhu mahtus einestama paarkümmend inimest. 1939 tehti majas suuremaid ümberdeehitusi, ülakorrusele ehitati juurde lastetube ja kompositsiooni säilitamiseks lisati ühele hoonemahule lisakorrus, kuhu paigutati abiruumid koos teenijatoaga. ENSV ajal asus majas algul mitu õppeasutust, 1952. aastast Nõmme pioneeride palee. Hoone on alates 1997. aastast mälestisena kaitse all (mälestise reg. nr. 8181).<ref name=":4" />
 
<gallery>
Fail:O. Kersoni eramu Tallinnas Nõmmel Nurme 40 (sisekujunduse detailid, aia planeerimise kavand). Arhitekt Edgar Johan Kuusik.jpg|Aia planeerimise kavand.
Fail:Elamu Nõmmel Nurme 40, vaade. Arhitekt Edgar Kuusik.jpg|Elamu 30-ndatel aastatel.
Fail:Noortemaja Nurme 40 1.jpg|Hoone 21. sajandil.
</gallery>
 
==== Sõjaväekalmistu mälestusehitis-mausoleum (1928) ====
[[Fail:Edgar Johan Kuusiku kavandatud mälestusmärk-mausoleum Kaitseväe kalmistul.jpg|pisi|Edgar Johan Kuusiku kavandatud mälestusmärk-mausoleum Kaitseväe kalmistul.[[Fail:Mälestusmärk Vabadussõja kõrgematele juhtidele Tallinna Kaitseväe kalmistul.jpg|vasakul|pisi|Mälestusmärk Vabadussõja kõrgematele juhtidele Tallinna Kaitseväe kalmistul. Autor arhitekt Edgar-Johan Kuusik ja skulptor Rudolf Sõrmus.]]]]
1920-21. aastatel, vahetult peale Vabadussõda, hakati tegelema Kaitseväe kalmistu korrastamisega. Tallinna osakond tellis kalmistu planeeringu kõigepealt arhitekt Ernsy Ederbergilt, seejärel pakkus Eesti Vabrikantide Ühisus omalt poolt arhitekt Heerwageni kalmistu planeeringut. Heerwageni planeering oli äärmiselt radikaalne ja nägi ette kõigi hauaküngaste tasaseks lükkamist. Kalmistu korraldajatele tundus antud plaan liialt julge ja uus planeering telliti Edgar Kuusikult. Kuusik lähtus sarnaselt Heerwagenile moodsatest kalmistukujundusvõtetest. Ristide asemele olid ette nähtud tahvlid, sile maapind, hekid jms. Kuusik korrastas teedevõrgu, kavadas muruplatsid ja hekid ning üle 800 haua.<ref name=":0" />
 
Tööd mausoleum-mälestusehitisega alustas Kuusik 1927. aasta sügisel. Monumendi ehitamine algas 1928. mais ning see valmis sama aasta oktoobriks: kõigest viie ja poole kuuga. Avamisaegses brošüüris (1928) on ära toodud tegijate nimed: kujur Aleksander Jannes, artellivanem Aav ja kolm nooremat saarlast, ehitusmeister Martin, kümnik Seiman ja Lasnamäe karjääri kiviraiuja meister Valk. Neljast nurgast massiivsetele kolmiksammastele toetuv paekivist mausoleum oli 8 meetrit kõrge. Sambad, kaared, urni jalam ning reljeefid olid Saaremaa nn marmorist, ülejäänu Lasnamäe paest. Katus oli kaetud plekiga, lagi männipuust. Monumendi esiküljel oli viis reljeefi: keskel riigivapp, sellest kahel pool neli embleemi, mis sümboliseerisid jalaväge, mereväge, ratsaväge ja kahurväge. Lõunaküljel oli Tallinna suur vapp, idapoolsel küljel Tallinna väike vapp ning läänepoolsel küljel kiri: ''„1918.–1920. aasta Eesti Vabadussõjas langenutele. Püha on isamaa sund – kodumaa pojad – teil’ rahulist und…” .'' Laskurkorpuse sapöörid lasid mausoleumi õhku 1950. aasta kevadel ENSV 10. aastapäeva „auks”, nii mäletavad kaasaegsed.<ref name=":5">{{Netiviide|Autor=Karin Hallas-Murula|URL=http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/edgar-johan-kuusiku-vabaduss-ja-monumendid/|Pealkiri=Edgar Johan Kuusiku Vabadussõja monumendid|Väljaanne=Sirp|Aeg=14.03.2008|Kasutatud=01.05.2018}}</ref>
 
Kaitseväe kalmistu teised monumendid
 
Kaitseväe kalmistule kavandas E. J. Kuusik veel Vabadussõja juhtide ja kindral Johan Undi mälestussamba (1933) ning monumentaalse väravaehitise (1938). Esimene neist oli selline, nagu seda tänagi taastatuna näeme: tagasihoidlikes mõõtmetes Soome graniidist tahukas, mille ülaosas geomeetriline ornament ning keskel suur ümmargune rondoreljeef. Skulptor Rudolf Sõrmuse tehtud reljeef kujutab kahe maoga võitlevat kangelast ning seda ümbritseb suuretäheline tekst: „Vabale Eestile surmani truu”. Reljeef säilis ning paigutati taastamise käigus tagasi. Taastatud monument avati 22. veebruaril 1998. aastal. Seejärel lisati kindralite Johan Undi ja Ernst Põdderi hauatahvlitele veel 9 sümboolset tahvlit Vabadussõja kõrgematele juhtidele, millest moodustus memoriaal 12 kangelasele (valmis 2000. aastal). Triumfikaarest inspireeritud kalmistu väravaehitis oli samuti mälestusehitis: selle sisekülgedel olid maetute nimed, millest mõned tänini loetavad. Ehitis pühitseti 20. novembril 1938. aastal ja see säilis läbi nõukogude aja. See oli küll visuaalselt risustatud otse selle taha ehitatud sõjaväe sööklaga, mis tänaseks on lammutatud.<ref name=":5" />
 
== Teostamata jäänud tööd ==
Tallinna kunstimuuseum (1937. a. konkursi peapreemia, jagatud Erich Jacobyga, muuseum jäi ehitamata), Tallinna raekoda (1937, konkursi ost, mis valiti teostamiseks, jäi ehitamata.<ref name=":0" />
 
<gallery>
Fail:Tallinna Raekoda. Arhitekt Edgar Johan Kuusik.jpg|Tallinna raekoda, vaade I.
Fail:Tallinna Raekoda, vaade II. Arhitekt Edgar Johan Kuusik.jpg|Tallinna raekoda, vaade II.
</gallery>
 
==Teoseid==
Kuusiku "Mälestusi ja mõtisklusi" käsikiri valmis 1962–1969, kuid pääses trükki alles 2011. aastal.
*Edgar Johan Kuusik. "Mälestusi ja mõtisklusi I-V". Tallinn 2011.
 
See-eest sai tema 1973. aastal ilmunud raamatust "Ehituskunstist" mitme põlvkonna arhitektuuriõpik, mis ajaloolase [[Linda Kaljundi]] sõnul "muutus kiiresti omamoodi kultusteoseks".<ref name="mälestusi">Linda Kaljundi [http://www.epl.ee/artikkel/591772 "Edgar-Johan Kuusik "Mälestusi ja mõtisklusi" I–V"] EPL, 28. jaanuar 2011</ref>
*Edgar Johan Kuusik. "Ehituskunst". Tallinn, 1973.
 
==Tunnustused==
33. rida ⟶ 102. rida:
 
Kuusik oli [[korp! Vironia]] liige.
 
 
==Viited==
{{viited}}
 
== Arhiivimaterjalid ==
 
* (2014) Kunstihoone fassaadi remont-restaureeimise põhiprojekt. OÜ Inrestauraator Projekt. Tallinn, 2014. TLPA MO arhiiv, n. 9., s. 8810.
* (2014) E. Ein. Ehitustehniline ekspertiis. Tallinnas vabaduse väljak 8 asuva hoone konstruktsioonide pragunemise, eriti fassaadi ja katusekarniisi seisukorra kohta ning parandusettepanekud. Tallinn, juuli 2014.a. TLPA MO arhiiv n. 9, s. 8849.
* (2008) A. Tamverk. Trepikoja sisekujunduse projekt. Tallinn, veebruar 2008.a. TLPA MO arhiiv, n. 9., s. 5199.
* (2002) L. Künnapu. Muinsuskaitse eritingimused Tallinnas, Vabaduse väljak 8, Tallinna Kunstihoone äriruumi restaureerimiseks-rekonstrueerimiseks. Tallinn. TLPA MO n. 9, s. 1370.
* (1995) L. Künnapu. Aruanne Tallinna Kunstihoone restaureerimis- ja rekonstrueerimistöödest 1994.-1995.a. Tallinn. TLPA MO n.3, s. 3562.
 
==Kirjandus==
*[[Jaak Pihlak]], Mati Strauss, Ain Krillo, "Eesti Vabaduse Risti kavalerid". Vabadussõja Ajaloo Selts, Viljandi Muuseum. Viljandi 2016
*(1933) K. Bölau. Kunstihoone projektide võistlus. – “Tehnika ajakiri” nr.4 ja nr.10.
*(1968) E. J. Kuusik. Mälestusi ja mõtisklusi V. 1920-1940. Käsikiri. Tallinn.
*(1995) Ruumi naasmine. George Steinmann. Tallinna Kunstihoone
*(2014) H. Valk. KuKu Klubi kuldsed aastad. Tallinn.
*(2014) K. Hallas-Murula. Tallinna Kunstihoone 1934-1940. SA Tallinna Kunstihoone Fond
 
== Artikklid ==
 
* "70 -aastane Tallinna Kunstihoone", artikkel, 30.09.2005. Eesti Ekspress.
 
==Välislingid==
 
{{commonskat|Edgar-Johan Kuusik}}
*Linda Kaljundi [http://www.epl.ee/artikkel/591772 "Edgar-Johan Kuusik "Mälestusi ja mõtisklusi" I–V"] EPL, 28. jaanuar 2011
*Karin Hallas-Murula [http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=310:edgar-johan-kuusiku-vabaduss-ja-monumendid&catid=6:kunst&Itemid=10&issue=3197 "Edgar Johan Kuusiku Vabadussõja monumendid"] Sirp, 14.03.2008