Vabadussõjalased: erinevus redaktsioonide vahel

1934. aasta aprilliks määratud [[Riigivanem]]a valimistele seati kandidaadina üles Andres Larka. Kampaania oluliseks osaks oli võistleva kandidaadi kindral [[Johan Laidoner]]i, eriti tema majandustegevuse kriitika. Seati eesmärgiks saada Andres Larkale Riigivanema kandidaadiks ülesseadmise puhul võimalikult palju hääli, mis oleks näidanud ülisuurt toetust vapsidele rahva seas. Larka saigi kaks korda rohkem toetusallkirju, kui teised presidendikandidaadid Päts, Laidoner ja Rei kokku. Samal ajal levitasis sotsid kuuldusi, et vapsid ähvardasid toetusallkirjade kogumise käigus riigipöördega. Riigivanemat süüdistati avalikult, et ta ei ole võimeline looma riigis kodurahu ja pidurdama sisemiste vastuolude kiiret kasvamist. Samal ajal tegid vabadussõjalased avalikultteevat ettevalmistusi riigivõimu ülevõtmiseks vajaduse korral jõuga<ref>Artur Mägi. Kuidas valitseti Eestis. Tõrvik, Stockholm, 1951, lk. 88–89</ref>. Kuna vastaskandidaatidel puudus lootus presidendivalimistel võita, korraldasid Päts ja Laidoner Rei tagantõhutamisel ja toetusel 12. märtsil 1934. aastal riigipöörde. Kuulutati välja sõjaseisukorf ja Laidonerist tehti sõjavägede ülemjuhataja. Pinevas sisepoliitilises olukorras suleti Eesti Vabadussõjalaste Liit [[sisekaitseülem]] [[Johan Laidoner]]i otsusega [[12. märts]]il 1934 kaitseseisukorra kestuse ajaks ja arreteeriti sadu selle aktiviste. Liidu formaalne esimees ja riigivanema kandidaat Andres Larka jäeti arreteerimata, kuna takardeti polnudilmselt liidus juhtivat osa etendanudtagajärgi. Paljud vabadussõjalaste juhid mõisteti vanglasse, kuid peale kõikide süüdistuste äralangemist lasti siiski vabadusse.

[[21. aprill]]il [[1938]] tuli kokku uue põhiseaduse alusel valitud [[I Riigivolikogu]] ja kujundatud [[I Riiginõukogu]], mis võtsid Vabariigi Presidendi ettepanekul esimese seadusena vastu [[Amnestiaseadus (1938)|Amnestiaseaduse]]. Seaduses on öeldud: ''Selle tähtsa hetke puhul tuleb lugeda unustatuiks senised riigikorra vastu sihitud eksimused ning võimaldada ka neil kodanikel, kes senini ühel või teisel põhjusel riigi suhtes eksiteele on sattunud, osa võtta riigi ja ühiskondliku elu ülesehitavast tööst.'' Vabariigi President kuulutas Amnestiaseaduse välja 6. mail 1938. Selle seaduse alusel vabanesid kõik Eesti poliitvangid 7. mail 1938. Osa vapside juhte, sealhulgas Andres Larka, olid vanglast vabanenud juba eelmisel aastal. Tegemist oli amnestiaga, ehk vangist vabastamise, aga mitte rehabiliteerimise, nende au ja hea nime taastamisega.

Nii Pätsi kui Nõukogude propagandistlikus [[historiograafia]]s nimetati Eesti Vabadussõjalaste Liitu [[fašism|fašistlikuks]] organisatsiooniks. Väheseid ühisjooni [[Itaalia]] fašismiga vabadussõjalaste [[ideoloogia]]s ka oli: marksismivastasus, natsionalism ehk rahvuslikkus, autoritaarsus. Samuti oli nii Itaalia fašism, Saksa [[natsionaalsotsialism]] kui ka vabadussõjalaste liikumine saanud alguse sõjaveteranide protestimeelsetest rühmitustest. Väliseks sarnasuseks tuleb lugeda ka [[rooma tervitus]]e kasutamist. SamasKuid nende tunnuste põhjal ei olnudsaa vabadussõjalasi fašismis süüdistada. Ka lükkasid nad ise oma avaldustes kõik sellised väited ümber. Eesti Vabadussõjalaste Liit omaei olenud ei hilisemasrassistlik arengustaadiumisega juudivastane, kuna sinna kuulus ka Tallinna juudi ärimehe Maljavski poeg<ref name="ADtlU" />, Rake vapside juht oli juut Andres Kofkin<ref name="2PdwE" /> ja liikumist rahastasidtoetasid isegi mõned juudi ärimehed. Nagu on öeldud ajalehes [[Vaba Maa]]: ''Vabside juudivastasus oli määratud ainult liikumise "väiksemate vendade" ja laiemate rahvahulkade seas demagoogia tegemiseks, tegelikult olid aga "vüüreritel" enestel juutidega ligemad sidemed<ref name="Qvwoz" />.''