Nisuõlu: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P priviligeeritud > privilegeeritud |
PResümee puudub |
||
20. rida:
Üheks järgmiseks verstapostiks nisuõlle teel oli teisest aastatuhandest e.m.a. pärinev [[Hammurabi koodeks]] – [[Babüloonia]] seadustekogu, kus oli reglementeeritud nisuõlle müük ja hind.
[[Saksamaa]]l leiti [[1934]]. aastal [[amfora]] ("Kasendorfer Bieramphoren"),
Odra-, nisu- või odavamate kaeralinnaste, samuti erinevate pruulimismeetodite ning lisandite kasutamine sõltus õllepruulimisel kohalikust toorainest ja kommetest.
[[1447]]. aastal kehtestas [[München]]i linnaraad korra, mille järgi lubati õlle valmistamiseks kasutada vaid otra, humalat ja vett.
[[1474]]. aastal jõudis [[Baieri]]maale [[põhjakäärimine|põhjakäärimise]] tehnoloogia. Kuigi
Tähtsaks verstapostiks õlle ajaloos [[Saksamaa]]l oli baieri Herzogi [[Wilhelm IV]] poolt aprillis [[1516]] kehtestatud "Bayerischen [[Reinheitsgebot]]". Selles määrati ära reeglid õlle müügi ja pruulimise jaoks. Ja ka siin oli sees klausel, et õlle pruulimiseks tohib kasutada vaid otra, humalat ja vett.
34. rida:
Nisuõlle tootmine kui kõrgklassi privileeg ei jäänud ainult [[München]]i müüride vahele. Üle kogu Baierimaa rajasid kuurvürstid endile nisuõlle pruulikodasid.
Peale selle, et nisuõlu oli privilegeeritud klassi jook, oli ka veel teine asjaolu, mis suurendas tema populaarsust. Nimelt, kui seaduse kohaselt oli õllepruulimine [[
Alles XVIII sajandi keskpaigas, kui õllepruulimise tehnoloogia oli edasi arenenud ja niinimetatud Braunbieres (pruun õlu) saavutas populaarsuse ka kõrgklassi hulgas, hakkas nõudlus nisuõlle järele vähenema ning selle tootmine ei olnud enam nii tulutoov. Sellega seoses andis [[kuurvürst]] Karl-Theodor [[1798]]. aastal ka [[klooster|kloostritele]] loa nisuõlle pruulimiseks. Aastatel [[1800]]–[[1812]] sulges enamik [[kuurvürst]]e oma pruulikojad või müüsid need ära. Nisuõlu sai kättesaadavaks ka lihtrahvale.
| |||