|
== Ajalugu ==
[[Prantsuse revolutsioonisõjad|Prantsuse revolutsioonisõdade]] algusaastatel jäi hertsog [[Friedrich Franz I]] neutraalseks ja aastal 1803 sai ta tagasi Wismari, mille pantis Rootsi. Pärast [[Napoleon]]i võitu [[Austerlitzi lahing]]us ja [[Saksa-Rooma riik|Saksa-Rooma riigi]] lõplikku laialisaatmist aastal 1806 ühinesastus ta 22. märtsil 1808 [[Reini Liit|Reini LiidugaLiitu]]. Napoleon, valmistades aastal 1812 ette [[1812. aasta isamaasõda|sissetungi Venemaale]], eiras seda liitu; ta pakkus hertsogkonda ilmsele Rootsi troonipärijale [[Karl XIV Johan|Jean Bernadotte]]'ile tema toetuse eest. Hertsog Friedrich Franz oli esimene Liidu liige, kes hülgas Napoleoni, kelle armeesse oli ta üksuse saatnud, ja järgnenud [[Kuuenda koalitsiooni sõda|Kuuendas koalitsioonisõjas]] võitles ta [[Prantsuse esimene keisririik|Prantsuse keisririigi]] vägede vastu – mistõttu tema uued liitlased, Preisimaa ja [[Venemaa Keisririik|Venemaa]], pakkusid nüüd tema hertsogkonda [[Taani]]le. Siiski lubati Taanile 1814. aasta [[Kieli rahuleping|Kieli rahu]]ga Rootsi Pommeri maid ja Mecklenburgi hertsogite võim jäi puutumata.
1815. aasta [[Viini kongress]]il ühinesliitus Friedrich Franz äsja loodud [[Saksa Liit|Saksa Liiduga]] ja sarnaselt oma Strelitzi nõo [[Karl II (Mecklenburg-Strelitzi suurhertsog)|Karl II]]-ga ülendatianti tiitliletalle tiitel "[[Mecklenburgi valitsejate loend|Mecklenburg-Schwerini suurhertsog]]". Aastal 1819 kaotati tema valdustes lõpuks [[pärisorjus]]. Mecklenburgi valitsemine oli ikka veel määratud 1755. aasta pärimisleppega (''Landesgrundgesetzlicher Erbvergleich''), mis soodustas keskaegset [[seisused|seisuste]] hierarhiat, mis mõjutas oluliselt sotsiaalset ja majanduslikku arengut mõlemas suurhertsogkonnas. [[1848. aasta revolutsioonid Saksa riikides|1848. aasta revolutsioonide]] ajal oli hertsogkond tunnistajaks märkimisväärsele kihutustööle liberaalse põhiseaduse eest. 10. oktoobril 1849 andis suurhertsog [[Friedrich Franz II (Mecklenburg)|Friedrich Franz II]] (1823–1883) välja uue [[põhiseadus]]e, mille valmistas ette tema esimene minister [[Ludwig von Lützow]]. Mecklenburgi aadli järgnenud reaktsioonina, mida toetas Strelitzi suurhertsog [[Georg (Mecklenburg)|Georg]], tühistati kõik demokraatia heaks tehtud järelandmised ning aastatel 1851 ja 1852 võeti kasutusele täiendavaid piiranguid.
Vaidluses naabruses asunud [[Holstein]]i üle, mis kulmineerus 1866. aasta [[Austria-Preisi sõda|Austria-Preisi sõjaga]], toetas Friedrich Franz II Preisi kuningriiki, andes Mecklenburg-Schwerini sõdureid. Tema suurhertsogkond langes üha enam Preisi mõju alla. Aastal 1867 ühinesastus ta [[Põhja-Saksa Liit|Põhja-Saksa LiiduLiitu]] ja [[Zollverein|TolliliidugaTolliliitu]]. [[Prantsuse-Preisi sõda|Prantsuse-Preisi sõjas]] (1870–1871) sai Preisimaa taas kasulikku abi suurhertsog Friedrich Franz II-lt, kes oli Saksamaa ühtsuse tulihingeline pooldaja ja kõrge armeejuht. [[Saksamaa ühendamine|Saksamaa ühendamisega]] aastal 1871 muutusid Mecklenburg-Schwerin ja Mecklenburg-Strelitz [[Saksa keisririik|Saksa keisririigi]] osariikideks. Algas uus kihutustöö demokraatliku põhiseaduse eest ja Saksa [[Riigipäev (Saksa keisririik)|Riigipäev]] andis väikese heakskiidu sellele liikumisele.
Aastal 1897 sai [[Friedrich Franz IV (Mecklenburg)|Friedrich Franz IV]] (sündinud aastal 1882) oma isa [[Friedrich Franz III (Mecklenburg)|Friedrich Franz III]] (1851–1897) järel troonile, kui viimane Mecklenburg-Schwerini suurhertsog. Aastal 1907 lubas suurhertsog oma alamatele põhiseadust. Hertsogkond oli alati olnud feodaalse valitsemise all, suurhertsog omas täielikku täidesaatvat võimu (kuigi tegutses ministrite kaudu). Hertsogkonnas oli Maapäev (Landtag), mis kogunes igal aastal lühikesele istungile. Muul ajal esindas seda komitee, mis koosnes rüütliseisuse (Rittergüter) esindajatest, tuntud kui Ritterschaft, ja Landschaft, või teatud linnade bürgermeistrid. Mecklenburg-Schwerin saatis kuus liiget Riigipäevale. Pärast oma nõo, suurhertsog [[Adolf Friedrich VI (Mecklenburg)|Adolf Friedrich VI]] enesetappu 23. veebruaril 1918 oli Friedrich Franz Mecklenburg-Strelitzi regent. Varsti pärast seda, 14. novembril, sunniti ta seoses [[Novembrirevolutsioon]]iga Mecklenburgi troonist loobuma. Suurhertsogkonnast sai [[Mecklenburg-Schwerini Vaba Riik]], [[Weimari vabariik|Weimari vabariigi]] liidumaa.
|
