Heinrich Bruiningk: erinevus redaktsioonide vahel

Bruiningk oli aastatel [[1699]]–[[1701]] [[Narva Johannese kogudus]]e abiõpetaja, [[1701]]–[[1710]] sama koguduse õpetaja ja konsistooriumi assessor ning aastast [[1702]] Narva sinodi eesistuja. Oli aastal [[1700]] vabahärra kindral [[Otto von Wellingk]]i juures Rootsi armee staabipastor. Pärast Vene vägede vallutust aastal [[1704]] leidis [[Peeter I]] juures soosingu, Narva elanikkonna küüditamisel aastal [[1708]] oli ta kohale jäetud elanikkonna ainus lubatud pastor linnas. Valiti 21. detsembril 1710 Liivimaa kindralsuperintendendiks, kinnitati 5. jaanuaril [[1711]] ning astus ametisse 4. juulil [[1711]]. Oli Liivimaa ülemkonsistooriumi president, Riia Peetri koguduse ülemõpetaja ([[1712]]–[[1736]]) ning Riia linnakonsistooriumi assessor. [[Peeter I]] kutsus teda mitmel korral [[Peterburi|Peterburgi]] jutlustama. Ta oli hea jutlustaja ja administraator, samuti kooliasjade arendaja. Ta tundis muret ebakõlblate vaimulike pärast, kurtes selle kohta aastal [[1727]] maanõunike kogule<ref>Liivi Aarma Põhja-Eesti vaimulike lühielulood 1525-1885 Tallinn 2007</ref><ref>Eesti Biograafiline Leksikon K./Ü. Loodus, Tartus, 1926-1929</ref>.