Kõnekaart (televisioon): erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
PResümee puudub
1. rida:
{{see artikkel|räägib televisioonis kasutavast spikrist; esimese tähenduse kohta vaata [[Kõnekaart]]}}
 
'''Kõnekaart''' on kaart, kuhu on [[Kõne (retoorika)|kõnepidamise]] abistamiseks kirjutatud märksõnu või terveid lauseid. Kõnekaartide kasutamine on laialt levinud [[televisioon]]is, kuna need on väikesed ning neid on võimalik hoida isegi taskus ja kasutada vaid vajadusel – vastupidiseltvastupidi [[teleprompter]]itele, mille kasutamine on piiratud. Kõnekaarte saab edukalt kasutada ka testidekseksamiteks ettevalmistamiselvalmistumisel, näitlemisel ja suulistel ettekannetel.
 
Kõnekaardid olid algselt kasutusel eakate näitlejate abistamisel. Teadaolevalt kasutas kõnekaarte esimesena John Barrymore [[1930. aastad|1930. aastate]] lõpus.
 
Kõnekaardid said laiema leviku alles aastal 1949, kui [[Ameerika Ühendriigid|Ameerika Ühendriikide]] telekompanii [[CBS]] assistent, endine sõjaväelendur [[Barney McNulty]] pidi kirjutama lauseid stsenaariumist suurtele paberilehtedele, abistamaks näitlejat Ed Wynni. McNulty tegi seda vabatahtlikult, kuna lenduriõppe juurde käis oskus kirjutada kiirelt ja selgelt. Ta märkas selle vajalikkust ning asutas oma ettevõtte Ad Libs. McNulty suri aastal 2000, olles 77 -aastane. ja saiTema endalehüüdnimeks hüüdnimejäi "Cue-Card King" ('kõnekaardi kuningas').
 
Kõnekaartide kasutamine võimaldab kõnelejal saavutada suurematsuurema silmsidetsilmside publikuga ningja vabamatvabama kõne ülesehitustülesehituse. Kõnekaardid võivad olla kõnepidamisel väga kasulikud, kuid selleks peavad nad olema hästi ettevalmistatudette valmistatud. Enne esinemist tasub kõnet harjutada kõnekaartidega – seeläbisiis on võimalik kõnekaarte kohendada vastavalt vajadusele veel kohendada.
 
=== Kõnekaartide loomine ===