Pärimisõigus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
1. rida:
'''Pärimisõigus''' on [[Tsiviilõigus|tsiviilõiguse]] haru, mis reguleerib isiku surmaga seonduvaid varalisi tagajärgi. Pärimisõiguse regulatsiooni eesmärk on selgitada välja, millistel tingimustel toimub [[Pärand|pärandvara]] üleminek [[Pärija|pärijale]] või pärijatele .
== Mõiste ==
Eesti õigussüsteemis eristatakse õigust [[Positiivne õigus|objektiivses]] ja [[Subjektiivne õigus|subjektiivses]] mõttes. Seetõttu eristatakse ka pärimisõigust selle objektiivses ja subjektiivses mõttes.
# Objektiivne pärimisõigus on pärimise korda ja tingimusi sätestavate [[Õigusnorm|õigusnormide]] kogum.
# Subjektiivne pärimisõigus on konkreetsele isikule pärimisõiguse normidest tulenev õigus.
Pärimisõigusega reguleeritakse üksnes inimese surma varaõiguslikke tagajärgi eraõiguse piires. Seega ei mõjuta pärimisõigus [[pärandaja]] vara valitsemist ning sellest tulenevalt varaga tehingute tegemist pärandaja elu ajal.
== Allikad ==
Peamiseks pärimisõiguse allikaks on pärimisseadus. Pärimisõigus ei hõlma ainult pärimisseadust, kuna pärimisõigus on tsiviilõiguse üks osa. Seetõttu on see seotud ka eraõiguse teiste harudega (tsiviilseadustiku üldosa, [[võlaõigus]], [[asjaõigus]], [[perekonnaõigus]] jm). Pärimisõiguse kohaldamisel tuleb vaadata ka teisi õiguseallikaid.
Sellisteks õigusallikateks on:
* notariaadiseadus - [[Notar|notari]] üheks ülesandeks on [[Pärimismenetlus|pärimismenetluse]] läbiviimine. Samuti [[tõestamistoimingud]] (näiteks viimse tahte avalduse tõestamine );
* tõestamisseadus - notar teostab tõestamistoiminguid (kaasa arvatud pärimisõiguses) tõestamisseaduse alusel;
* pärimisseadusest tulenevate notari ametitoimingute tegemise kord - reguleerib testamendiga seotud notari ametitoiminguid ja pärimismenetluse käigus tehtavaid toiminguid;
* [[Pärimisregister|pärimisregistri]] pidamise, pärimisregistrisse kannete tegemise ja pärimisregistrist teabe väljastamise kord - pärimisregister on andmekogu, mida peetakse testamentide, [[Pärimisleping|pärimislepingute]] , [[Pärandvara hoiumeetmed|pärandvara hoiumeetmete]] , pärimismenetluste, [[Pärimistunnistus|pärimistunnistuste]] ja [[Kaaspärijate ja pärandvara ühisus|pärandvara
* notariaadimäärustik - notariaadimäärustiku alusel määratakse notari ametitegevuse, teiste tõestamisõiguslike isikute poolt tõestamistoimingute tegemise ja notariaadi tegevuse korraldamine;
* kohtutäiturimäärustik - reguleerib pärandvara inventuuri tegemist;
29. rida:
Kehtivale pärimisseadusele eelnevad pärimisõiguse normistikud:
* [[Balti eraseadus|'''Balti Eraseadus''']] (1864–31.12.1940) Balti Eraseaduses oli 1216 paragrahvi (§d 1691-2906) pärimisõigust reguleerivaid sätteid. 1922. a. Vene NFSV TsK (01.01.1941-01.01.1965) Nõukogude õiguses sisaldusid vähesed pärimisõiguslikud normid Vene NFSV tsiviilkoodeksis ja alates 1965. aastast Eesti NSV tsiviilkoodeksis.
* '''Tsiviilseadustiku 1940. aasta eelnõu''' Tsiviilseadustiku allikaks oli Balti Eraseadus. Tsiviilseadustiku 1940. aasta eelnõus oli pärimisõiguslikke sätteid 315 paragrahvi (§d 567-881). Selle seadustiku eelnõu peamiseks põhimõtteks oli see, et isiku surmaga ei kustu tema varanduslikud õigused ja kohustused, vaid need jäävad õiguste ja kohustuste kogumina alles. Pärandaja õigused ja kohustused ei lähe pärijale üle automaatselt, vaid pärijad omandavad pärandi vastava tahteavalduse põhjal. Juba selle eelnõu järgi oli võimalik pärida testamendi ja pärimislepingu järgi ning nende puudumisel seaduse järgi . Erinevalt Balti eraseadusest fikseeriti selles eelnõus sundosa instituut. ▼
* 1964. a. Eesti NSV Tsiviilkoodeks (01.01.1965–31.12.1996) Eesti NSV Tsiviilkoodeksi järgi toimus pärimine seaduse ja testamendi järgi. Pärimine seaduse järgi leidis aset, kui ja kuivõrd seda ei ole testamendiga muudetud. Juhul kui ei olnud seadus- ega testamendijärgseid pärijaid või ükski pärijatest pärandit vastu ei võtnud, siis läks surnu vara üle riigile. Lisaks esines ka Eesti NSV Tsiviilkoodeksis sundosa instituut. ▼
▲* Tsiviilseadustiku 1940. aasta eelnõu Tsiviilseadustiku allikaks oli Balti Eraseadus. Tsiviilseadustiku 1940. aasta eelnõus oli pärimisõiguslikke sätteid 315 paragrahvi (§d 567-881). Selle seadustiku eelnõu peamiseks põhimõtteks oli see, et isiku surmaga ei kustu tema varanduslikud õigused ja kohustused, vaid need jäävad õiguste ja kohustuste kogumina alles. Pärandaja õigused ja kohustused ei lähe pärijale üle automaatselt, vaid pärijad omandavad pärandi vastava tahteavalduse põhjal. Juba selle eelnõu järgi oli võimalik pärida testamendi ja pärimislepingu järgi ning nende puudumisel seaduse järgi . Erinevalt Balti eraseadusest fikseeriti selles eelnõus sundosa instituut.
▲* 1964. a. Eesti NSV Tsiviilkoodeks (01.01.1965–31.12.1996) Eesti NSV Tsiviilkoodeksi järgi toimus pärimine seaduse ja testamendi järgi. Pärimine seaduse järgi leidis aset, kui ja kuivõrd seda ei ole testamendiga muudetud. Juhul kui ei olnud seadus- ega testamendijärgseid pärijaid või ükski pärijatest pärandit vastu ei võtnud, siis läks surnu vara üle riigile. Lisaks esines ka Eesti NSV Tsiviilkoodeksis sundosa instituut.
* Pärimisseadus 1996 (vastu võetud 15.05.1996, kehtis 01.01.1997–31.12.2008) Seadustiku pärimisõiguse osa esialgse eelnõu koostas valitsuse poolt moodustatud komisjoniliige J. Jaakson. Tsiviilseadustiku eelnõu arvestas Eesti tsiviilõiguslikku minevikku ning eriti Balti Eraseaduse sätteid ja kasutas teiste maade, eeskätt Saksamaa, Šveitsi ja Ungari tsiviilseadustike ideid. Selle tulemusel saadi eelnõu, mis oli kooskõlas tolleaegses põhiseaduses deklareeritud õigluse, seaduslikkuse ja vabaduse põhimõtetega ning turumajanduse tingimustega. Sõnastuses taotleti lihtsust, täpsust ja lakoonilisust ning kasuistlikkust välistavat abstraktsust, millest tulenes teksti süstemaatilise tõlgendamise vajadus. Eelnõu koosnes 166 paragrahvist, mis on paigutatud seitsmesse ossa. Nendeks on üldsätted, pärimine seaduse järgi, pärimine testamendi järgi, pärimisleping, sundosa, pärimise käik ja rakendussätted.
| |||