'''Magnethõljukrong''' on [[transpordivahend]], kus [[sõiduk]]it hoiab õhus, suunab ja liigutab [[elektromagnetväli|elektromagnetvälja]] poolt tekitatud jõud.
Võrreldes rattaid kasutava transpordivahendiga on selliselsellel meetodil liikuv transpordivahend kiirem ja vaiksem.
Suurim magnethõljukrongi kiirus 581 km/h, saavutati 2003. aastal Jaapanis, see on 6 km/h enam, kui [[TGV]] kiirusrekord.
==Ajalugu==
Magnethõljukronge uuriti 1960. aastatel [[Ameerika Ühendriigid|Ameerika Ühendriik]]ides, kus aga uuringud peagi katkestati.
[[EricInglismaal Laithwaite]]töötas arendastoimiva Inglismaalmagnethõljukrongi välja toimiva[[Eric magnethõljukrongiLaithwaite]]. Ehitati välja ühe [[miil]]i (1.,6 km) pikkune teelõik, kus magnethõljukrongi katsetati põhjalikult, kuid temaselle teadusuuringud katkesid 1973. aastal, rahastamine lõpetati, kuna rahastajaid ei rahuldanud uurimusteuuringute aeglane edasijõudminekulg.
1970. aastatel alustasid uuringuid ka Saksamaa ja Jaapan, ning mitmetemitme läbikukkumisteläbikukkumise kiuste arendasidtöötasid mõlemad riigid välja oma kasutuskõlblikud tehnoloogiad.
HetkelSeni takistavad [[ülijuht]]ide kõrgedkõrge hinnadhind tehnoloogia laialdast kasutuselevõttu, kuid seosestänu ülijuhtidega seotud tehnoloogiate kiirekiirele arengu tõttuarengule võib olukord peatselt muutuda.
