|
}}
'''Henri Julien Félix Rousseau''' ([[21. mai]] [[1844]] [[Laval]] – [[2. september]] [[1910]] [[Pariis]])<ref name=":4" /> oli prantsuse naivistlik maalikunstnik, keda kirjeldatakse kui primitivistlikku või pühapäeva maalijat.<ref name=":1" />
Juba 1880-ndatel oli ta esinenud kunstimaailmas, kuid avastati kunstnikuna alles sajandivahetusel. Naivistina ei järginud perspektiivireegleid, mistõttu maalides olevad objektid on rohmakalt teostatud ning töödes domineerivad lokaaltoonid.<ref name="eJ6H3" /> Rousseau väitis, et tema õpetajaks on loodus, kuigi tunnistas, et oli saanud nõu ka kahelt akadeemiliselt kunstnikult, kelleks olid [[Félix Auguste Clément]] ja [[Jean-Léon Gérôm|Jean-Léon Gér''ô''m]].<ref name=":0" /> Rousseau oli iseõppija, kellel puudus täielikult akadeemiline haridus maalimisvaldkonnas. Kunstimaailmas on Rousseau´'d peetud paradoksaalseks geeniusest rahvakunstnikuks.<ref name=":5" />
== Elulugu ==
Rousseau sündis Edela-PranstusmaalPrantsusmaal asuvas väikeses Laval-iLavali linnas [[Loire|Loire'i]]´i orus<ref name=":0" /> väikekodanlikus katlapaikaja<ref name=":2" /> peres. Esialgse hariduse omandas Lavali´- keskkoolis, esmalt päevases õppes ning hiljem asus elama internaati. Perekond oli sattunud võlgadesse, mistõttu 1851. aastal maja konfiskeeriti ning Rousseau vanemad olid sunnitud linnast lahkuma. Üldiselt oli Rousseau keskkoolis keskpärane õpilane, kuid paistis silma joonistamis- ja muusikaliste oskustegamuusikaoskustega, mille eest sai tunnustust ja auhindu. Keskkoolis oli ta 1860. aastani ning 1861 asus perega elama [[Angers]]´isse.<ref name=":3" />
Edasi suundus õppima õigusteadust ning selle kõrval asus tööle kohtutäituri juures ametnikuna. Esitanud aga valevande, oli sunnitud 1863. aastal skandaali ära hoidmiseks astuma neljaks aastaks Prantsuse armee jalaväe rügementijalaväerügementi. Armees teenis aega [[Caeni]] lähedal, mängides ühtlasi rügemendi ansamblis klarnetit.<ref name=":1" /> Hiljem tihti ilustas oma militaarseid aastaid väites, et aitas peatada mässu [[Mehhikos]] keiser [[Maximiliani]] vastu ning puutus kokku džungliga, saades inspiratsiooni kunstiliseks loominguks.<ref name=":3" /> Tegelikkuses aga ei sattunud ta kunagi Mehhikosse.<ref name=":1" />
Pärast isa surma 1868. aastal, Rousseau demobiliseeriti<ref name=":2" /> ja ta kolis Pariisi, et toetada oma lesestunud ema. Samal ajal sai temast [[Vanves]]´i väravate juures tolliametnik<ref name="RvG2j" />, millest tulenevalt omistasti talle eluaegne hüüdnimi ''Le Douanier''<ref name=":6" /> (ʼtolliametnikʼ'tolliametnik'). Sel perioodil nägid ilmavalgust ka tema esimesed joonistused ja maalid. Uuel töökohal tekkis Rousseau´'l suhe tisleri tütre [[Clemence Boitard]]´gaiga, kellest sai tema esimene naine. Neil sündis kokku üheksa last, kuid tuberkuloosi tõttu surid seitse neist noorelt. Lastest sai täisealiseks ainult tütar Julia.<ref name=":3" /> Clemence Boitard suri 1888. aastal<ref name=":0" /> ning 1898 abiellus Rousseau [[Josephine Noury]]´ga<ref name=":7" /> (suri 1903<ref name=":8" />).
1885. aastal astus Rousseau väravavalvuri kohalt tagasi ning elatus juhutöödest (maalis näiteks kõrtsisilte)<ref name=":1" /> ning pühendas rohkem aega oma maalidele. 1871 – 18931871–1893<ref name=":9" /> töötas Pariisis tolliametnikuna<ref name=":2" />. Tõsisemalt hakkas Rousseau maalima neljakümne aastaselt, kui sai ka litsentsi teha koopiaid Louvre´'is olevates maalidest. Tolliametnikuna ei olnud tal kohustusi palju, mistõttu ta jõudiski arvatavasti töö kõrvalt tegeleda kunstiga.<ref name=":3" /> 1893. aastal, olles 49-aastane, läks ta varajaselt pensionile ja pühendus täielikult kunstile. Väikese pensioni tõttu oli ta siiski sunnitud tegema pisikesi tööotsi (mängis tänaval viiulit, tegutses lühidalt ajakirja [[Le Petit]]´' juures).<ref name=":10" />
== Looming ==
Rousseau alustas maalimist hobina.<ref name=":9" />[[Kasutaja:HannaJõgi/Henri Rousseau# ftn1|<nowiki>]</nowiki>]] Iseseisvalt õppides ei omandanud ta aga akadeemilise kunsti põhialuseid, mistõttu muutusid traditsioonilised stseenid, maastikumaalid ja portreed tema käe all kujutluspildina omapäraselt kentsakaks ja robustseks, provotseerides, hämmastades ning külvates ka imetlust.<ref name=":6" /> Kõige varasemad teada olevad tööd on kohalikud vaated, mis on naiivsed oma pertseptsiooni poolest reaalsuse kujutamisel ja detailide edasiandmisel.<ref name=":1" /> Vaikeludel valitseb ülev malbus ja eksootilised kompositsioonid. Portreesid iseloomustab tõsine väärikus.<ref name=":2" />
Tuntud töödes väljendas Rousseau end peamiselt rikkaliku koloriidi ja piinliku täpsusega kujutatud lopsakate džunglistseenidega, mille keskele asetas metsloomad ja mustlasfiguurid.<ref name=":4" /> Eksootilised metsolendid joonistas fotode ja mänguasjade järgi.<ref name=":1" /> Lisaks sellele olid tema inspiratsiooniallikateks veel illustreeritud raamatud ja külaskäigud looma- ningja botaanikaaeda (''Jardin des Plantes'') Pariisis.<ref name=":9" /> Sel viisil sündisid näiteks 1891. aastal esimene džungliteemaline maal<ref name=":10" /> „Tiiger troopilises tormis” ja 1908. aastal „Eksootiline maastik”.<ref name=":1" /> Eksootiliste maalide ainestiku kogumisel olid abiks ka vestlused sõduritega, kes naasid Prantsusmaale Mehhikost 1862 – 18651862–1865.<ref name=":4" /> Oma külaskäikude kohta muuseumidesse on Rousseau öelnud järgmist: „Kui ma olen nendes kasvuhoonetes ja näen ebatavalisi eksootiliste maade taimi, siis tundub mulle, nagu ma siseneksin unenägude maailma.”<ref name=":7" />
Tema otsus hakata tegelema maalimisega langes kokku post-impressionistidepostimpressionistide [[Sõltumatute Salongi]] (''Salon des Indépendants'') loomisega 1884. aastal Pariisis.<ref name=":1" /> Samas kunstisalongis tegi ta 1886. aastal oma debüüdi kunstnikuna, eksponeerides nelja<ref name=":11" /> maali, millest üks oli „Karnevaliõhtu”, mida peetakse tänapäeval naivismi meistriteoseks.<ref name=":4" /> Töös väljendub tüüpiline naivistlik stiil. Kõik kujutatu on sõna otseses mõttes joonistatud – iga oks puudel on jälgitav, pilvedel on kummaline tahkus ning figuuride kostüümidele on asetatud suur rõhk. Kogu maali teostus on poeetiline, tekitades sobivalt kujutatud õhuvärvidega emotsionaalse atmosfääri.<ref name=":8" />
Kuigi tema töid armutult mustati, esitles ta kangekaelselt igal aastal (v.a. 1899 ja 1900<ref name=":11" />) žüriita ja vaba õhkkonnaga Sõltumatute Salongis 3 – 103–10 tööd, millest enamus olid maastikumaalid ja portreed.<ref name=":1" /> Kriitikud olid jätkuvalt tema vastu karmid: „Härra Rousseau maalib oma jalgadega silmad kinni seotult”. Teise märkuse järgi 1889. aastal ei olnud kriitik näinud midagi grotesksemat kui Rousseau’Rousseau' portreed ja [[Vincent van Gogh|van Goghi’Goghi]] „Tähistaevas”.<ref name=":11" /> Lisaks Sõltumatute Salongile esitles Rousseau oma taieseid ka 1903. aastal<ref name=":8" /> alustanud Pariisi Sügissalongis.<ref name=":2" /> 1905. aastal pani ta eelnevalt nimetatud näitusele välja maali „Näljane lõvi”, mida iseloomustab peen küllusliku taimestiku kujutamine. Samal näitusel olid esindatud ka [[Foovid|foovide]] (les ''les Fauves'') tööd (mh [[Henri Matisse]], [[André Derain]] ja [[Maurice de Vlaminck]]).<ref name=":4" /> Kuna suurem negatiivne kriitika oligi foovidele suunatud, jäi Rousseau neutraalsemasse valgusse – [[Ambroise Vollard]], tähtis modernse kunsti kaupmees, ostis temalt mõned teosed.<ref name=":8" />
Esimese kriitilise tunnustuse pälvis ta ajalehes ''Le Mercure de France'', kus viidati tema tööle „Sõda”, mis oli 1894. aastal Sõltumatute Salongi näitusel.<ref name=":4" /> Töös esinev tabav allegooria veenis publikut, et Rousseau´'s on midagi enamat kui lihtne maastikumaalija. See maal tähistab verstaporsti, millest alates omistatianti talle avalikult kunstnikustaatus.<ref name=":8" />
Kõigest hoolimata oli Rousseau kindel oma tööde tähtsuses ja väärtuses.<ref name=":1" /> Tema kunstiliseks ideaaliks oli [[Ingres]]’i õpilaste [[Bouguereau|Bouguereau’]] ja [[Gerome|Gerome’i]]<ref name=":9" /> viljeldud kuiv akadeemiline stiil.<ref name=":5" /> Kuigi tema enese tööd olid kaugel rangest akademismist, tahtis ta kuuluda akadeemikute hulka.<ref name=":1" /> Kuid just tema töödes esinevad süütus ja sarm olid faktoriteks<ref name=":9" />, mis äratasid 1886. aastal<ref name=":2" /> Prantsuse avangardistide [[Odilon Redon|Odilon Redoni]], [[Henri de Toulouse-Lautrec|Henri du Toulouse-Lautreci]], [[Alfred Jarry|Alfred Jarry’]], [[Pablo Picasso]] ja [[Guillaume Apollinaire]]’i<ref name=":1" /> tähelepanu, kes imetlesid tema liberaalsust ja nägid selles tuleviku võimalusi kunsti arengus.<ref name=":6" /> Sõpruskonda lisandusid veel poeet [[Max Jacob]] ja kunstnikud [[Robert Delaunay]], [[Fernand Léger]] ja [[Georges Braque]].<ref name=":2" /> Kuna Rousseau oli erakordselt lihtsameelne, siis sattus ta naeruvääristamise ohvriks, kuigi ise alati sellest aru ei saanud. Näiteks 1908. aastal korraldas Picasso banketi tema auks, mis oli pooleldi tõsine ja pooleldi burleskne.<ref name=":9" /> Samuti võttis ta vahel kunstivaatlejate sarkastilisi või iroonilisi märkusi hoopiski komplimendina.
== Viimased aastad ==
Oma viimastel aastatel maalis Rousseau peamiselt eksootilisi maastikke.<ref name=":4" /> 1910. aastal loodud ja Sõltumatute Salongis esitletud kuulsaim ja suurim (204.,5 x 298.,5 cm) džungliolustikuga sürrealistlik õlimaal „Unenägu” on mälupilt<ref name=":1" /> tema väidetavast esimesest poolatarist armastusest Yadwighast, kes nõjatub paljana sohval ja on ümbritsetud fantaasiarikka taimestikuga, mille sees elutsevad linnud, ahvid, elevant, lõvid ja madu. Naise vasak käsi on suunatud lõvide ja musta maotaltsutaja poole. Viimane mängib flööti otse vaataja suunas, olles ise tumedates toonides vaevu märgatav. Kõrge rohu sees roomab madu, kelle vooklev keha peegeldab naise puusa ja jalgade kurve.<ref name=":7" /> Maalil oleva stseeni seletuseks kirjutas Rousseau luuletuse<ref name=":1" />, milles räägib unenäost, milles kaunis Yadwigha kuulab loodushelisid.
[[Fail:Henri Rousseau - Combat of a Tiger and a Buffalo.jpg|pisi|Henri Rousseau, Henri (1908-09). ''"Troopilises metsas''", õli lõuendil, 46 x 55 cm. The HermitageErmitaaž, St. Petersburg.Peterburi]]
Picasso ja tema sõbrad austasid Rousseau’dRousseau'd kui 20. sajandi maalikunsti „ristiisa”.<ref name=":5" /> Picasso tahtis joonistada nagu laps, kuid tõdes, et akadeemiliste õpingute tõttu ei suuda ta seda kunagi teha. Sellest tulenevalt ongi oletatud Rousseau lapselikult puhaste ja siiraste piltide mõju Picassole.<ref name=":11" /> Rousseau’leRousseau'le ei jäänud poolehoid tähele panemata ning ta oli öelnud Picassole, et, nad on ainukesed suured kaasaegsed kunstnikud: „mina modernsel ja sina egiptuslikul viisil”. [[Vassili Kandinsky|Kandinsky]] on nimetanud Rousseau’dRousseau'd „uue ja suurema abstraktsiooni autoriks”.<ref name=":1" />
Rousseau kannatas nahahaiguse flegmooni all, mis levis temata jalas. 1910. aasta augustis võeti ta Neckeri haiglasse Pariisis ning talle sooritatiteda operatsioonopereeriti. Ta suri 2. septembril 1910 vereklombi tõttu.<ref name=":12" /> Surnud vaesena, maeti ta ka vaestehauda.<ref name=":9" /> Matusel olid kohal seitse sõpra: [[Paul Signac]], [[Manuel Ortiz de Zarate]], [[Robert Delaunay]], [[Sonia Terk]], skulptor [[Brâncuși]], [[Armand Queval]] ja [[Guillaume Apollinaire]].<ref name=":12" />
[[Fail:Henri Rousseau - The Repast of the Lion.jpg|pisi|Henri Rousseau, Henri (1907). ''"Lõvi eine''", õli lõuendil, 114 x 160 cm. Metropolitan Museum of Art, New York.]]
Tema nimi sai laialdasemalt tuntuks alles pärast surma.<ref name=":9" /> 1911. aastal korraldati tema auks retrospektiivne näitus Sõltumatute Salongis. 1912. aastal kirjutas kunstnik [[Vassili Kandinsky|Wassily Kandinsky]] imetlevalt Rousseau´'st oma arvustuses, mille teemaks oli ekspressionistlik rühmitus ''[[Der Blaue Reiter|Der Blue Reiter]]''. 20. sajandil hakati naivismi vastu suuremat huvi tundma, kui näiteks sürrealistid [[Paul Delvaux]] ja [[Max Ernst]] võtsid Rousseau' endale eeskujuks.<ref name=":8" />
[[Fail:WLA moma Henri Rousseau The Dream 4.jpg|pisi|Henri Rousseau, Henri (1910). ''"Unenägu''", õli lõuendil, 204.,5 x 298.,5 cm. The Museum of Modern Art., New York]]
== Viited ==
|
