Süütunne: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Viimsi (arutelu | kaastöö)
PResümee puudub
PResümee puudub
1. rida:
[[Pilt:Brooklyn_Museum_-_Soul_in_Bondage_-_Elihu_Vedder_-_overall.jpg|pisi|''"Kinniseotud hing, kunstnik''" [[Elihu Vedder]]]]
'''Süü''' on [[Tunnetus (psühholoogia)|kognitiivne]] või [[Emotsioon|emotsionaalne]] tunne, mida kogeb inimene, kes [[Uskumus|usub]] või mõistab, ka ebatäpselt, et ta on eksinud enda käitumisnormide vastu või on rikkunud üldist [[Moraal|moraalset]] standardit ja kannab olulist vastutust selle rikkumise pärast.<ref>[http://www.enotes.com/gale-psychology-encyclopedia/guilt "Guilt".]</ref> Süü on tihedalt seotud mõistega [[kahetsus]].
 
== Psühholoogia ==
Süü on oluline tegur obsessiiv–kompulsiivneobsessiiv-kompulsiivne häire sümptomite jätkumisel.<ref>{{Cite web|last=Leslie J. Shapiro, LICSW|url=https://www.aacp.com/Abstract.asp?AID=9322&issue=February%202011&page=C&UID=|title=Pathological guilt: A persistent yet overlooked treatment factor in obsessive-compulsive disorder —|publisher=Aacp.com|access-date=27 November 2012}}</ref> Süüd ja sellega seotud põhjused, väärtused ja puudused on ühised teemad nii [[psühholoogia]]<nowiki/>s kui [[psühhiaatria]]<nowiki/>s. Nii spetsialistidele kui tavainimesle on süü on afektiseisund, milles inimene tunneb, et on endaga konfliktis oma tegude või tegematajätmiste pärast. See tekitab tal tunde, mis ei kao lihtsalt südametunnistuspiinade pärast. [[Sigmund Freud]] kirjeldas seda kui ego ja superego&#x20;(ülimina) vahel toimuvat võitlust. Süütunne on Freudi arvates „ilmselt ainult hirm armastusest ilma jääda, „sotsiaalne” hirm”.  Freud leiab, et alateadvust takistab süütunne, mis on kõige raskem takistus, mida ületada."<ref>Sigmund Freud, ''On Metapsychology'' (PFL 11) pp. 390–1</ref> 
 
===Psühhopaatidel puudub süütunne===
Inimestel, kellel on sügavad [[Psühhopaatia|psühhopaadi]] omadused, puudub tõeline süütunne ja vajadus [[Kahetsus|kahetseda]], kui nad on teistele haiget teinud. Selle asemel leivad nad oma tegudele ratsionaalsed põhjused, süüdistavad kedagi teist või eitvad, et midagi toimus.<ref>{{cite book |author1=Birket-Smith, Morten |author2=Millon, Theodore |author3=Simonsen, Erik |author4=Davis, Roger E. |chapter=11. Psychopathy and the Five-Factor Model of Personality, Widiger and Lynam |title=Psychopathy: Antisocial, Criminal, and Violent Behavior |publisher=The Guilford Press |location=New York |year=2002 |pages=173–7 |isbn=1-57230-864-8 |oclc= |doi= |accessdate=}}<!--Check Edition--></ref> Inimene, kellel on psühhopaatia, kaldub [[Vägivald|vägivaldsusele]] teiste ja enda vastu. Neil on halvastiarenenud võime tulevikku ette planeerida. Psühhopaadid ei pea end kunagi süüdlaseks, kuna nad teevad ükskõik mida, et saada endale tigimustetatingimusteta kasu. Inimene, kes ei tunne süüd ega kahetsust, ei oma ka mingit vajadust ennast süüdistada, kui nad on teistele haiget teinud. Kõrge psühhopaatiaga inimene suudab alati oma tegusid positiivselt põhjendada ja süü teiste kanda jätta.<ref>{{cite journal |last=Neumann |first=Craig S. |author2=Kosson, David S. |author3=Forth, Adelle E. |author4=Hare, Robert D. |title=Factor structure of the Hare Psychopathy Checklist: Youth Version (PCL:YV) in adolescent females|journal=Psychological Assessment|year=2013|doi=10.1037/1040-3590.18.2.142 }}</ref> Psühholoogid näevad seda kui osa moraalsete põhjenduste puudumisest ja võimetust olukordi hinnata moraalsest vaatenurgast ning võimetust teiste inimestega emotsionaalseid sidemeid luua, kuna neil puudub [[empaatia]].
 
== Viited ==