Montenegro vürstiriik: erinevus redaktsioonide vahel

Pärast ''knjaz'' Danilo mõrvamist 13. augustil 1860 sai ''knjaz'' Danilo vennapoeg [[Nikola I Petrović|Nikola]] järgmiseks Montenegro valitsejaks, [[Nikola I Petrović]]ina. Nikola saatis abi Serbia mässulistele [[Hertsegoviina ülestõus (1875–78)|Hertsegoviina ülestõusus]] ja juhtis siis sõda Osmanite vastu ([[Montenegro–Osmanite sõda (1876–78)]]). [[Venemaa]] vägede edenemine Türgi suunas sundis Türgit 3. märtsil 1878 sõlmima [[San Stefano rahu|rahu]], millega tunnistati [[Montenegro]], samuti [[Rumeenia kuningriik|Rumeenia]] ja [[Serbia vürstkond|Serbia vürstkonna]] sõltumatust ning suurendati ka Montenegro territooriumi 4405 km²-lt 9475 km²-ni. Montenegro omandas ka [[Nikšić]]i, [[Kolašin]]i, [[Spuž]]i, [[Podgorica]], [[Žabljak]]i, [[Bar (Montenegro)|Bar]]i linnad, samuti ligipääsu merele. See oli [[suurriigid|suurriikide]] ametlik piiriajamine Montenegro ja Osmanite riigi vahele, ''de facto'' Montenegro sõltumatuse tunnistamine; Osmanite riik tunnistas Montenegrot [[Berliini leping (1878)|Berliini lepinguga]] (1878). [[Nikola I Petrović]]i valitsemisajal loodi diplomaatilised suhted Osmanite riigiga. Kui väikesed piirikokkupõrked välja arvata, juhatas diplomaatia sisse ligikaudu 30 rahuaastat kahe riigi vahel kuni [[Abdülhamit II]] kukutamiseni.

Abdülhamit II ja Nikola I poliitilised oskused mängisid suurt rolli vastastikku rahumeelsetes suhetes. Jätkus riigi uuendamine, saavutades haripunkti põhiseaduseelnõuga[[põhiseadus]]eelnõuga aastal 1905. Kuid poliitilised lõhed tekkisid [[Rahvapartei (Montenegro, 1906)|Rahvapartei]] parlamendisaadikute, kes toetasid demokratiseerimisprotsessi ja liitu Serbiaga[[Serbia kuningriik|Serbia kuningriigiga]], ning [[Tõeline Rahvapartei|Tõelise Rahvapartei]] parlamendisaadikute vahel, kes olid [[Monarhism|monarhistid]].