Tšehhi kuningriik: erinevus redaktsioonide vahel

Kuningriik rajati ametlikult aastal 1198 [[Otokar I]] poolt, kelle kuninglikkust (1198–1230) tunnustas [[Saksa kuningas]] [[Philipp (Saksa kuningas)|Švaabi Philipp]], [[Hohenstaufenid|Hohenstaufenite dünastiast]]. Aastal 1204 tunnustas Ottokari kuningatiitlit [[Saksa-Rooma keiser]] Otto IV, samuti [[Rooma paavst]] [[Innocentius III]] ja hiljem aastal 1212 kinnitati see keiser [[Friedrich II (Saksa-Rooma keiser)|Friedrich II]] poolt [[Sitsiilia kuldbulla]]ga, ülendades Tšehhi hertsogkonna kuningriigiks. Tšehhi kuningriik liidendati 1526. aastal [[Habsburgide monarhia]]ga.

Tšehhi ehk Böömi kuningas oli [[Saksa-Rooma riik|Saksa-Rooma riigi]] [[kuurvürst]] kuni selle lõpetamiseni aastal 1806, misjärel sai sellest [[Austria keisririik|Austria keisririigi]] osa ning seejärel aastast 1867 [[Austria-Ungari]] keisririigi osa. Lõpetati aastal 1918 Austria-Ungari lagunemisega, pärast [[Keskriigid|Keskriikide]] kaotust [[Esimene maailmasõda|Esimeses maailmasõjas]] kui viimane Tšehhia kuningas [[Karl I (Austria-Ungari)|Karel III]] sunniti võimust loobuma, kuid ilma troonist loobumiseta. Rahvuskogu teatas siis [[Praha]]s [[Habsburgid-Lotringid|Habsburg-Lotringi dünastia]] kukutamisest ja Tšehhiast sai äsjaasutatud [[Esimene Tšehhoslovakkia vabariik|Esimese Tšehhoslovakkia vabariigi]] osa.

Tšehhi ehk Böömi kuninga, [[Přemysliidide dünastia]]st ametlikult [[Otokar I]] kuninglikkust (1198–1230) tunnustas aastal 1198 valitud [[Saksa kuningas]] 1198–1208 [[Philipp (Saksa kuningas)|Švaabi Philipp]], [[Hohenstaufenid|Hohenstaufenite dünastiast]] vastutasuks tema toetusele oma rivaali, [[Saksa-Rooma keiser]] [[Otto IV (Saksa-Rooma keiser)|Otto IV]] vastu. Aastal 1204 tunnustas Ottokari kuningatiitlit [[Saksa-Rooma keiser]] (1198–1218) Otto IV ise, samuti paavst [[Innocentius III]] ja hiljem aastal 1212 kinnitati see keiser [[Friedrich II (Saksa-Rooma keiser)|Friedrich II]] poolt [[Sitsiilia kuldbulla]]ga, ülendades Tšehhi hertsogkonna kuningriigiks. Mõned endised Tšehhi valitsejad nautisid 11. ja 12. sajandil mittepärilikku kuninglikku tiitlit ([[Vratislav II]], [[Vladislav II (Böömimaa vürst)|Vladislav II]]), kui [[1085]]. aastal sai Tšehhi ajutiselt kuningriigiks.

12. sajandil: tänu saksa mõjule soodustasid Tšehhi kuningad saksa kolonisatsiooni, pandi alus mäetööstusele, kehtestati pärisorjus. Aastal 1204 tunnustas Tšehhi kuninga tiitlit [[Saksa-Rooma keiser]] (1198–1218) Otto IV, samuti paavst [[Innocentius III]] ja hiljem aastal 1212 kinnitati see keiser [[Friedrich II (Saksa-Rooma keiser)|Friedrich II]] poolt [[Sitsiilia kuldbulla]]ga, ülendades Tšehhi hertsogkonna kuningriigiks ning Tšehhi sai Saksa-Rooma alt iseseisvaks.

1250. aastal suri [[Saksa-Rooma keiser]] [[Friedrich II (Saksa-Rooma keiser)|Friedrich II]] ja tema poja, Saksamaa kuninga [[Konrad IV (Saksa kuningas)|Konrad IV]] surmaga aastal 1254 lõppes [[Hohenstaufenid|Hohenstaufen]]ite valitsejate liin. Järgnevate aastate ''Interregnum''i ajal valiti mitu kandidaati [[Roomlaste kuningas|Roomlaste kuningaks]], ei suutnud keegi neist tegelikult kontrollida Saksa-Rooma keisririiki, Austria ja Steiermark jäid vakantseks. Viidates ''Privilegium Minus''ile kinnitas paavst Innocentius IV, vastupidiselt feodaalsele isaliinis pärimise printsiibile, pärimisõigust Friedrichi õele Margaretele, Heinrich von Hohenstaufeni lesele, ja tema õetütrele [[Gertrud von Babenberg|Gertrud]]ile, kes abiellus Přemysliidist Määri markkrahvi [[Vladislav (Määrimaa)|Vladislav]]iga, Otakari vanema vennaga, kes suri aastal 1247. Pärast Gertrudi teise abikaasa, surma, tungis Otakar aastal 1250 Austria maadele.

[[1273]]. aastal ei õnnestunud Otakaril taas [[saksa kuningas|Saksa kuningaks]] valitud saada ja ta sattus Saksa kuningaks valitud [[Rudolf von Habsburg]]iga tõsisesse konflikti. Too nõudis endale kõiki [[Saksa-Rooma keiser|keiser]] [[Friedrich II (Saksa-Rooma keiser)|Friedrich II]] surma järel valitsejadünastiat vahetanud alasid, sealhulgas ka Austriat. [[1276]]. aastal pani Rudolf Otakari riigivande alla ja hakkas [[Viin]]i piirama. Seetõttu pidi Otakar Austriast sama aasta lõpus loobuma, kuid ta ei leppinud sellega. [[1278]]. aastal alustas ta Rudolfi vastu sõda, kuid langes [[Marchfeldi lahing]]us ja tema Austria valdused anti Rudolfi poegadele ja pärijatele, kes lisasid need oma laialdastele pärusvaldustele [[Švaabimaa]]l. 1273-12781273–1278 kestnud sõjas kaotas Tšehhi kaotas kõik valdused v.a. Böömimaa (riigi tuumikala). Nii jäi [[Přemysliidide dünastia]] Austriast ilma, Böömimaa troonile sai aga tema poeg [[Václav II (Böömimaa kuningas)|Václav II]].

Kuigi mõlemad kroonid kaotati pärast Václav III mõrva aastal [[1306]], jätkus Tšehhi tõus, kui valiti Tšehhi trooni pärijaks, [[Luksemburgi dünastia]]st pärinev [[Luksemburgi krahvkond|Luksemburgi]] krahv [[Johann Pime]] (tšehhipäraselt Jan Lucemburský), kes sai aastal 1310 [[Böömimaa valitsejate loend|Böömimaa kuningaks]], pärast mida viis dünastia oma võimukeskuse [[Praha linnus]]esse.

[[Václav IV]] (Saksamaal [[Wenzel (Saksa kuningas)|Wenzel]]) valitseses (Tšehhi kuningana 1378–1419, [[Saksa-Rooma keiser|Saksa-Rooma keisrina]] 1378–1400), kuid tema ajal nõrgenes Tšehhi kuningavõim, algas [[tšehhid]]e iseseisvusliikumine. [[1396]]. aastal loodi kuninganõukogu ning [[1400]]. aastal tagandasid kuurvürstid [[Wenzel (Saksa kuningas)|Wenzeli]] Saksa-Rooma troonilt. Václav IV toetas umbes 1410 alguse saanud hussiitide liikumist, kuid hiljem aga taganes sellest ja lasi hussiitide juhi Jan Husi hukata. Vaclav IV suri 16. juulil 1419, vaid pool kuud enne Hussiitide sõdade (1419–1437) algust.

[[Václav IV]] järel sai Tšehhi kuningaks, Karel I teine poeg kuningas [[Sigismund (Saksa-Rooma keiser)|Zikmund]] ([[1419]]–[[1437]]), kes omandas [[Ungari kuningriik#Sigismundi ajastu|Ungari krooni]] (seal valitses kõrvallliin) abielludes aastal 1385 valitseva kuninganna [[Mária (Ungari kuninganna)|Máriaga]], Ungari kuninga [[Lajos I]] (1342–1382) ja Poola kuninga (1370–1382) [[Ludwik I]] tütrega. Zikmund (Saksamaal [[Sigismund (Saksa-Rooma keiser)|Sigismund]]) oli viimane [[Luksemburgid|Luksemburgi dünastiast]] pärinev [[Saksa kuningas]] [[1410]]–1437 ja [[Saksa-Rooma keiser]] [[1433]]–1437. Ta oli ka [[Ungari kuningas]] (Zsigmond) [[1387]]–1437, [[Böömi kuningas]] (Zikmund) 1419–1437 (tegelikult [[1419]]–[[1421]] ja [[1436]]–1437), [[Poola]] troonipretendent (Zygmunt Luksemburgsky) [[1382]]–[[1383]] ja [[Brandenburgi markkrahv]] ([[1378]]–[[1397]] ja [[1411]]–[[1415]])

Aastal 1400 kaotasid Luksemburgid Saksa kuninga trooni Baieri [[Wittelsbachi dünastia]]st [[Pfalzi kuurvürstkond|Pfalzi kuurvürkuurvürst 14.-15. sajandilstsajandil]] [[Ruprecht (Saksa kuningas)|Ruprecht III]]-le. Saksa kuninga ja [[Saksa-Rooma keiser|Saksa-Rooma keisri]] [[tiitel]] oli enamasti [[Saksamaa]] tugevaima dünastia käes: algul [[Saksi dünastia|Saksi]], seejärel [[Saali dünastia|Franki ehk Saali]], siis [[Hohenstaufenid|Hohenstaufenite]]. [[1308]]–[[1313]], [[1346]]–[[1400]] ja [[1410]]–[[1437]] oli keisri tiitel [[Luksemburgid|Luksemburgi dünastial]], seejärel aga kuni keisririigi lõpuni (välja arvatud kaks erandit) [[Habsburgid]]e (alates 1765 [[Habsburgid-Lotringid|Habsburgide-Lotringite]]) käes. 1419. aastal ühendati Ungari, Tšehhi ja Saksa-Rooma riik taas [[personaalunioon]]iga.

Ülestõus algas [[1419]]. aastal [[Praha]]s pärast [[Böömimaa]]l [[Böömimaa valitsejate loend|kuninga]] [[Václav IV]] surma. Böömimaa valitsejaks valiti [[Leedu suurvürstiriik|Leedu suurvürstiriigist]] [[Jagelloonid]]e dünastiast [[Vytautas]], kes valitses kuni surmani [[1430]]. aastal. Ülestõus haaras Praha järel ka Tšehhi lõuna- ja kirdealad. Hussiitide peamise sõjajõu moodustasid [[taboriidid]] [[Jan Žižka]] ja [[Prokop Suur]]e juhtimisel, nad lõid tagasi mitu hussiitidevastast [[ristisõda]], 1420. aastal tungisid Saksa-Rooma keisri ja Tšehhi kuninga Sigismundi/Zikmundi väed Tšehhi. Hussiitide väed võitsid Jan Žižka juhtimisel [[Vitkovi mäe lahing]]u, [[Vyšehradi kõrgendike lahing]]ud ning Böömimaa ja Määrimaa ütlesid lahti Tšehhi kuningast Sigismundist ja moodustasid 1421. aasta 1. juunil oma valitsuse. Järgnevalt võitsid hussiidid [[Kutna hora lahing]]u (1422( ja [[Němacký Brodi lahing]]ud, kuid 1423. aastal tekkis tüli taboriitide ja kariklaste vahel ja Jan Žižka juhitud taboriitide väed võitsid lahingu kariklaste vastu. 1424. aastal suri Jan Žižka ning taboriitide sõjaliseks juhiks sai Prokop Suur. Aastatel 1427-14281427–1428 ja 1429-14301429–1430 tegid hussiidid sõjakäike ja rüüstasid Sileesias, Austrias ning [[Lausitz]]is ja levitasid oma usku. 1433. aastal rüüstasid hussiidid Sileesias ja levitasid oma usku.

1433. aastal teostati Tšehhis kariklaste nõutud kirikureform ja kariklased tegid Sigismundiga rahu. Sellele järgnenud Lipany lahingu 30. mail 1434. aastal kaotasid taboriitide väed keisri ja kariklaste vägedele ning aastatel 1434-14371434–1437 hävitati viimased taboriitide salgad ja [[1452]] alistus [[Tábor]]i linn.

1419-14371419–1437 kestnud hussiitide sõdade ajal kaotasid Luksemburgid võimu Tšehhi üle, 1437. aastal sai Luksemburgide liin otsa ning lõppes Saksa-Roomat, Tšehhit ja Ungarit ühendanud personaalunioon.

1440. aastal sai Tšehhi kuningaks [[Habsburgid|Habsburgist]] [[Austria hertsog]] [[Ladislaus Postumus]] (1440–1457), kes 1444. aastal sai Ungari kuningaks ja [[personaalunioon]]iga Saksa-Roomaga asemel tekkis 1444 personaalunioon Ungariga. Ladislaus Postumus oli [[Austria ertshertsog]] (1440–1457), Ungari kuningas (1440–1457) ja Böömimaa kuningas (1440–1457).

[[1471]]. aastal sai Tšehhi troonile Poola dünastia [[Jagelloonid]]. Esimene Jagelloon Vladislav II kaotas [[1478]]. aastal lõppenud sõjas Ungariga suuri alasid. [[1490]]. aastal sai ta Ungari trooni ja liitis kaotatud alad tagasi Tšehhiga. Taastus ka personaalunioon Ungariga.

PealePärast Karl V troonist loobumist 1556. aastal sai Ferdinand Saksa-Rooma keisriks, ühtlasi jagati ka lõplikult Habsburgide impeerium, Karli valitsetud aladläksid Karl V pojale [[Felipe II]]-le, Ferdinandile jäid Austria, Böömimaa ja Ungari. Keisrina oli Ferdinand suhteliselt tolerantne ja püüdis protestante ja katoliiklasi lepitada. Ka tema poeg [[Maximilian II (Saksa-Rooma keiser)|Maximilian II]] jätkas analoogset poliitikat.

Aastal 1619, [[Saksa-Rooma keiser]] ja [[Austria ertshertsogkond|Austria]] [[ertshertsog]]i järglasteta [[Matthias (Saksa-Rooma keiser)|Matthias]] surma järel, nõustus [[Pfalzi kuurvürstkond|Pfalzi kuurvürstkonna]] [[Pfalzi kuurvürst|kuurvürst]] [[Friedrich V (Pfalzi kuurvürst)|Friedrich V]] võtma Saksa-Rooma riiki kuulunud Böömimaa seisustelt vastu [[Čechy|Böömimaa]] trooni. MaximilianMaximiliani poolt finantseeritudrahastatud väed võitsid aastal 1620 Böömimaa [[Böömimaa kuningas|kuningaskuninga]] Friedrich I vägesivägesid [[Valgemäe lahing]]us.