Vikipeedia

Eduard Wiiralt: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
Resümee puudub
PResümee puudub
3. rida:
| Nimi = Eduard Wiiralt
| Sünniaeg = [[20. märts]] [[1898]]
| Sünnikoht = Kalitino mõis, Volossovo lähedal, [[Peterburi kubermang]]
| Surmaaeg = [[8. jaanuar]] [[1954]] (55-aastaselt)
| Surmakoht = [[Pariis]]
16. rida:
"[[Kaameli pea]]"
}}
'''Eduard Wiiralt''' (kodanikunimega '''Eduard Viiralt'''; [[20. märts]] [[1898]] Kalitino mõis, Volossovo lähedal, [[Peterburi kubermang]] – [[8. jaanuar]] [[1954]] [[Pariis]]) oli Eesti [[Graafik (kunstnik)|graafik]].
 
==Elukäik==
26. rida:
 
=== Wiiralt ja Pallas ===
Kui sügisel [[1919]] asutati Tartus [[Pallas (kunstikool)|Kunstiühingu Pallas kunstikool]], palus Wiiralt ennast üle viia [[Tartu Kooliõpilaste pataljon]]i. Palve rahuldati ja sama aasta detsembris, ikka veel sõdurina, hakkas Wiiralt vabal ajal kunstiõpinguid jätkama, kuni kevadel 1920 demobiliseeriti ning võis end täielikult kunstile pühendada.<ref name="ES, 1943" /> Wiiralt asus [[Anton Starkopf]]i [[skulptuur]]iateljees skulptuuri eriala õppima. Graafika õpetajatGraafikaõpetajat tollal koolis veel polnud. Graafikaklass avati koolis alles 1921. aasta oktoobris.<ref name="ES, 1943" /> 1920. aastast töötas noor kunstnik tollal Pallase õpetajaskonda mitte kuulunud [[Jaan Koort]]i juures õpilase-abilisena. Muuseas teostas ta Koorti puuskulptuur-[[büst]]i "Eesti neiu".<ref name="ES, 1943" />
 
Aastatel [[1922]]–[[1923]] jätkas Wiiralt [[Georg Kind]]i soovitusel oma skulptuuriõpinguid Pallase stipendiaadina [[Dresdeni Kujutavate Kunstide Akadeemia]]s professor [[Selmar Werner]]i meistriklassis. Seal viljeles ta erinevaid sügavtrükitehnikaid, enda jaoks uudsena ka [[litograafia]]t. 1923. aasta suve algul lõppes stipendium, kuid Wiiralt jäi siiski sügiseni [[Dresden]]isse, kus töötas [[vasegravüür]]ide trükkijana. Seal omandatud praktilised kogemused olid õigupoolest ainuke kool, mille Wiiralt graafika tehnikate alal sai.<ref name="ES, 1943" /> Septembris võttis kunstnik koos [[Villem Ormisson]]i, [[Ado Vabbe]] ja [[Rudolf Paris]]ega ette ringreisi [[Weimar]]isse ja [[Meisseni portselanivabrik]]usse ning sõitis siis tagasi Tartusse, et lõpetada õpingud Pallases.<ref name=":2" /> [[11. mai|11.]]–[[18. mai]]l [[1924]] toimus kooli esimese lennu õpilaste näitus.<ref name=":0" /> Koos Wiiraltiga esinesid maalija [[Kuno Veeber]], skulptor [[Ferdi Sannamees]] ja graafik [[Natalie Mei]].<ref name=":0" /> Wiiraltilt oli näitusel 114 teost – illustratsioone, joonistusi, estampe ja kolm portreeskulptuuri.<ref name=":0" /> Eksamikomisjon hindas tema väljapaneku väga heaks ning andis talle lõpudiplomi nr 1.<ref name=":0" /> Kooli lõpetamise järel kutsuti ta Pallase kooli graafiliste tehnikate õpetajaks ning sellena tegutses ta kaks semestrit (õppeaasta 1924–1925).<ref name="ES, 1943" /> kasutades aega rohkem tehniliste oskuste lihvimiseks, enda ettevalmistamiseks Pariisi mineku jaoks.
32. rida:
=== Pariisis ===
[[Pilt:Eduard Wiiralt, Põrgu (1932).jpg|pisi|Wiiralti "[[Põrgu (Wiiralt)|Põrgu]]" (1932)]]
1925. aastal määras vastloodud [[Eesti Kultuurkapitali Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsus]] Wiiraltile aastase stipendiumi enesetäiendamiseks [[Pariis]]is. Paraku pummeldati sõiduraha pärast kättesaamist Tallinnas koos sõpradega maha. Septembris määrati talle stipendium uuesti tingimusel, et ta viibiks kuus kuud välismaal. 4. novembril algas Tartust sõit üle [[Berliin]]i ja [[Köln]]i kaudu Pariisi poole, kuhu kunstnik saabus 8. novembril 1925.<ref name=":0" /> Tema esimeseks elukohaks sai Pariisi Eesti saatkonna poolt üüritud korter ning tööd leidis ta esialgu [[Odessa]]st pärit skulptori Vladimir Izdebsky ateljees. Aastatel [[1925]]–[[1939]] elas ta Pariisis. [[Montparnasse|Montparnasse'lil]] kujundeskujunes 1920. aastate keskpaiku taas omamoodi eesti koloonia, nagu enne Esimest Maailmasõdamaailmasõda. Seal elasid ja õppisid lühemat või pikemat aega maalijad [[Kuno Veeber]], [[Adamson-Eric]], [[Kristjan Teder]], [[Aleksander Vardi]], [[Jaan Grünberg]], [[Juhan Muks]] ja teised. Sukelduti internatsionaalses kunstnikeseltskonnas peaaegu et kohustuslikuks peetavasse boheemlasellu, trotsides rahanappust. Nii ka Wiiralt, kes aga säilitas seejuures imetlusväärse töövõime.<ref name="2MSQb" /> Eesti kunstnikest läbis Wiiralt Pariisis eriti tihedalt [[Jaan Grünberg]]iga, kes elas seal aastail 1926–1933 ning 1937–1939. Ka aastail 1931–1933 Pariisis viibinud skulptor [[Aleksander Ipsberg]] ning 1928 ja 1932–1933 seal töötanud Ferdi Sannamees kuulusid Wiiralti lähimate seltsiliste hulka. Iseäranis tormilisteks kippusid kujunema koos Sannamehega veedetud õhtud. Isegi nii tormilisteks, et märtsis [[1933]] ilmnes Wiiraltil maksahaigus, mille tagajärjel ta 13. mail kokku varises. Arst keelas kunstnikul surma ähvardusel alkoholi pruukimise ja kõikide imestuseks loobus Wiiralt sealtpeale alkoholi tarvitamisest.<ref name=":0" /> Sama aasta aprillis oli surnud ka Eduard Wiiralti isa Anton, see sündmus kujunes kunstnikule nii vaimseks kui kunstiliseks murdepunktiks.
 
1926. aasta juunis tegi Wiiralt kolmenädalase reisi [[Itaalia]]sse ning pärast seda seisis ees raske talv Pariisis. Stipendium oli lõppenud, kodumaised [[honorar]]id kasinad ja kohapealsed tellimused esialgu veel kasinad. Et leivaraha saada, maalis Wiiralt siidirätikuid ja värvis nukke, mis oli vaeste kunstnike tüüpiline sissetulekuallikas Pariisis. Mais [[1927]] toimus Wiiralti isikunäitus, kus ta eksponeeris umbes 40 [[litograafia|litot]], [[puugravüür]]i, [[ofort]]i, [[monotüüpia]]t ja [[joonistus]]t. Näitusel oli hea müügiedu. See aitas kaasa tema valimisele [[Sügissalong]]i liikmeks samal aastal ning tõi talle edaspidi illustratsioonide tellimusi kirjastuselt Editions du Trianon<ref name=":0" />. [[1928]]. aasta aprillis toimus teine isikunäitus Pariisis A.-G. Fabre'i galeriis, kus oli väljas 40–50 tööd, peamiselt monotüüpiad ja [[õlimaal]]id. On märkimisväärne, et kunstnik tegi tollal palju monotüüpiaid ning koguni maalis; tuli orienteeruda ostjatele<ref name=":0" />.
43. rida:
 
=== Viimased aastad Pariisis ===
[[1944]]. aasta kevadel sõitis Wiiralt [[Viin]]i oma tööde näitust korraldama. Kunstnike Majas korraldatud näituselt osteti mitu tööd Austria graafikamuuseumile Albertinale. Wiiralt kasutas Viinis võimalust oma tööde trükkimiseks Lauterbachi trükikojas. Tagasi Eestisse ta enam ei tulnud, vaid läks läbi [[Taani]] [[Rootsi]], kus peatuspaigaks oli esialgu põgenikelaager [[Kummelnäs]]is. Rootsis viibis Wiiralt umbes aastapäevad, tehes seal koos vahepeal Eestist [[Suur põgenemine|põgenenud]] [[Eduard Ole]]ga matka [[Lapimaa]]le. [[1946]]. aasta sügisel pöördus kunstnik lõplikult tagasi Pariisi. Esialgu peatus ta tuttava maalija juures, siis pakkus talle oma korterit [[Montparnasse]]'il eestlane Eduard Klimberg. 1947. aastal sai ta korteri Tähe väljaku (praegu Charles de Gaulle'i väljak) triumfikaare lähedale ning 1951. aastal kolis linnakära eest põgenemiseks Pariisi-lähedasse linnakesse Sceaux'sse, kus asuv maja aadressil Rue Houdan 61 jäigi tema eluasemeks kuni surmani<ref name=":1" />. Eduard Wiiralt suri maovähi tagajärjel 55-aastasena Pariisis, Danncourti haiglas Clichy avenüül ning maeti 12. jaanuaril 1954 [[Père-Lachaise'i kalmistu|Père-Lachaise'i kuulsuste kalmistule]].
 
=== Pärand ===
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/wiki/Eduard_Wiiralt"