Puidutõrv: erinevus redaktsioonide vahel

Puidutõrva kasutatakse ntnäiteks [[puidu konserveerimine|puidu konserveerimiseks]] ja [[fenool]]ide tootmiseks<ref name="EME"/>.

[[Puit]] koosneb põhiliselt [[tselluloos]]ist (30–60%), [[hemitselluloos]]ist (20-3020–30%) ja [[ligniin]]ist (20–30%), [[okaspuu]]des on ka [[vaik]]u. Õli ja tõrva kui sellist pole olemas ei puidus, [[kivisüsi|kivisöes]] ega [[põlevkivi]] [[kerogeen]]is – need tekivad [[kõrgmolekulaarsed ühendid|kõrgmolekulaarsest]] orgaanilisest ainest kuumutamisel ilma hapniku juurdevooluta ([[utmine]]).

Eesti aladele jõudis puutõrva põletamise oskus ilmselt [[balti hõim]]ude kaudu ja seda arvatavasti juba [[muinasaeg|muinasajal]]. Teadaolevalt oli eestlastel muinasaja lõpul arvukalt laevu, millest võib järeldada, et vajati ka suuremas koguses tõrva. Kirjalikke teateid tõrva valmistamise kohta siinmail leidub alates [[keskaeg|keskajast]]. Peamised tõrvatootmispiirkonnad olid männimetsarikastel aladel [[Saaremaa]]l Mustjalas, [[Hiiumaa]]l Kõpu poolsaarel ja [[Pihkva järv]]e lähistel [[Orava]] metsades. Eestis põletati tõrva peamiselt oma tarbeks ning vähesel määral ka kohalikuks vahetuskaubaks. Koduse tõrvaajamise oskuste hääbumist võib aga seostada II Maailmasõjamaailmasõja lõpu ja 1940. aastatega, mil muutus radikaalselt kogu senine ühiskondlik elukorraldus. 1950. aastatel tõrjus puutõrva lõplikult välja [[põlevkivitõrv]] – seega männikändude [[utteproduktid]] asendusid põlevkivi utteproduktidega. Tõrvapõletamise oskuste taaselustamine algas 1990-ndate alguses. Tänapäeval põletatakse Eestis kvaliteetset puutõrva juba mitmel pool (Saaremaal [[Lümanda]]s, Põlvamaal [[Rasina]]s, Kabala metskonnas [[Tõrvaaugu]]l).

Kõige rohkem tõrva saab männipuidust, eriti pehkimahakanud juurtest ja kändudest. Esmalt tuleb [[puit]] kuivatada ning raiuda parajateks tükkideks ehk käredeks, et tõrv puust kergemini välja jookseks. Käresid kuumutatakse [[hapnik]]uvaeguses. Suletud ahjust eraldub kõigepealt [[tärpentin]] ja nn [[puuhape]]. Temperatuur, mille juures tõrv jooksma hakkab, on umbes 400 °C. Jahtumisel tahkestuva tõrva saamiseks tuli tõrva keeta, et selle vedelad koostisosad lenduksid. Ajaloolisi tõrvaajamise viise – eelistatult looduslikel nõlvadel või kraavi kaldas – on mitmeid. Tõrvaajamine on arenenud aukudes põletamisest riitades põletamiseni ja sealt omakorda raudpajani ning erineva konstruktsiooniga ahjudeni. Viimaste levik sai alguse 18.–19. sajandi vahetusel, mil [[mõis]]ates hakati otsima uusi sissetulekuallikaid – enda tarbeks tõrva ajamine asendus ajapikku pooltööstusliku tootmisega.

Pajas põletamise juhis. See on oma lihtsusest tingituna olnud üks enamlevinudlevinum tõrvapõletamise viis. Siin tõrvapuid ei põletata, vaid kuumutatakse hapnikuvaeses keskkonnas. Künka nõlvale kaevatakse madal süvend, mille põhja asetatakse nõgus plekk auguga keskel. Selle augu alla pannakse plekist tehtud lehter, mille otsa tuleb metallrenn või toru, et juhtida saadav tõrv madalamal asetsevasse anumasse. Nüüd tuleb pada täita võimalikult tihedalt peeneks lõigatud püstiasendis käredega ning asetada see kummuli plekile. Paja servad peab saviga tihendama, mille võib veel omakorda katta liivakihiga. Paja ümber ja peale tehakse tuli. Kui savi kütmise ajal praguneb, siis tuleb liiva peale raputaraputada. Vastasel juhulMuidu võivad käred õhuhapniku juurdepääsul põlema süttida. Kütmise võib lõpetada, kui tõrvavool jääb väiksemaks – muutub niiditaoliselt nirisevaks. 40–50 -liitrise paja puhul pealepärast eelsoojendust kestab tõrvaajamine 3–4 tundi ja tõrva saadakse umbkaudu 4 liitrit.