Sulu sultanaat: erinevus redaktsioonide vahel

[[Pilt:Late 19th Century Flag of Sulu.svg|pisi|Sulu sultanaadi lipp 19. sajandil.]]

[[Pilt:Bandeira Sulu.svg|pisi|Tänapäevane Sulu Sultanaadi lipp.]]

TänaTänapäeval on Sulu Sultanaat autonoomne piirkond Filipiinide Vabariigi võimu all. Filipiinide riigireformi tulemusel saab Sulu Sultanaat suurendatud autonoomia (State of Sulu Sultanate).<ref name=":2" />

[[Pilt:Sulu Sultanate 1822.svg|pisi|Sulu Sultanaat 1822. aastal.]]

Sharif-ul Hāshimi järeltulijate sultanite [[Azim ud-Din I|Kamaluddini]] ja Alauddini valitsusajal said tausugid tunda Euroopa kolonialismi laienemist, kuid pikka aega suutsid nad sellele vastu seista. Euroopa kolonisaatorid tungisid korduvalt Sulu sultanaadi maadele ja isegi pealinn Jolo vallutati mitmeid kordi, kuid Sulu sultanaat jäi püsima. Mõnda aega tundus, et jesuiidi misjonärid saavutasid Sulu saarestikus edu; sultan Alimuddin näitas nende vastu üles heatahtlikkust ja lasi end aastal 1750 koguni ristida – temast sai Sulu kuningas Ferdinand I. Siiski tuli tal silmitsi seista oma sugulaste ja kaasmaalaste vastuseisuga ning – mis sai veelgi otsustavamaks –ta– ta sai tunda Hispaania võimude halvustavat suhtumist, kes ta üsna varsti pärast seda vahistasid ja vangi panid. Kui sultan taas vaba oli ja oma trooni (Briti sõjasalkade abil) tagasi sai, eelistas ta pealepärast seda hakata džihhaadidžihaadi eestvõitlejaks nimega „Amir ul Muminin“ ([muhameedlaste] issandale ustav) ja on Tausugi rahva hulgas tänaseni selle nimega tuntud. Nii Alimuddin kui ka tema poeg sultan Israel seisid silmitsi kasvava ebakindlusega sultanaadis, mida võimendas väljastpoolt tulev kolonisaatorite surve. Nende valitsusajast alates katkestati võimu traditsiooniline järjepidevus poliitilistel põhjustel mitmel korral. Sel ajal tõusid esile mitmed „antisultanid“, kelleks olid dünastia noorema haru liikmed, isegi sugulusperede liikmed – kuid samal ajal aitasid need kõrvalekalded seaduspärastada dünastia doktriini ja muuta seaduslik troonipärimisõigus lineaarsemaks. Sultan Jamalul Kiram (surnud 1844) oli esimene valitseja, kes kasutas nime „Kiram“; tema järeltulijatest sai alguse Sulu hašimiidide kuninglik haru – Sulu sultanaati valitsev Kirami dünastia ja temast põlvnesid kõik hilisemad õiguspärased sultanid. Tasub mainida, et sultan Jamalul Kiram, kes valitses 1823–1844 oli esimene ajaloolane oma rahva seas. Ta kogus kokku erinevaid legende ja muinaslugusid, mis olid usaldusväärsed, ehkki samas üsnagi fantaasiarikkad, ning dikteeris seda ainulaadset kogumikku oma nõunikule.

[[Pilt:Sultan of Sulu and French visitors.jpg|pisi|Sultan Jamal ul-Azam (valitses 1862–1881) kuulamas Prantsuse delegatsiooni.]]

Sõdade ja vallutusretkede käigus tegid nii piirkondlikud kui piirkondadevahelised kaubateed, mis läbisid Sulu saarestikku läbi radikaalse muutuse, vähendades oluliselt sultanaadi varasemat tähtsust. Sadamalinnu kontrollisid eurooplased, aurulaevade kasutuselevõtu ja pideva sõjategevuse tõttu minetasid Tausugi laevastik ja sadamad oma varasema tähtsuse. Selle kõige tulemusena keskendus enamik tausugide merendusressursse mõnda aega pigem kohalikule piraatlusele kui regulaarsele kaubandustegevusele. Aastal 1851, pärast kindral Urbiztondo edukat pealetungi, oli sultan Mohammad Pulalun sunnitud alla kirjutama paktile, mis pani sultanaadi vasalliseisusse, liites selle Hispaania monarhiaga. Vastavalt pakti Hispaania-poolsele tekstile loovutas sultan oma suveräänsed õigused Hispaaniale. Tausugi tõlgendus nende lepingu tekstis aga oli hoopis mõõdukam – kõigest Hispaania ülima suveräänsuse tunnistamine teatud ajaks, jättes sultani ainuõigused puutumata. Pingeline olukord aga jätkus ning pärast dramaatilist piiramist ja lahingut 1876. aastal okupeerisid hispaanlased sultanaadi pealinna Jolo. Aga ka see ei suutnud – ei de facto ega de jure – sultanaadi määratule autonoomiale lõppu teha. Hispaania võimud seisid silmitsi mitmel korral veriste ülestõusudega ja lõpuks kehtis Hispaania riigivõim ainult kohalike garnisonide piires. Hiljem andis Hispaania oma õigused ja nõuded üle USA-le ja Ameerika esindajad kordasid – tahtmatult või tahtlikult – samasugust „kahekeelset trikki“, kui sultan Jamalul Kiram II kirjutas alla Batesi lepingule. Selle lepingu kuulutas USA aga ühepoolselt kehtetuks, jättes sultani (tema tugevale protestile vaatamata) oluliselt halvemasse olukorda. Ameeriklaste katse seda piirkonda täielikult koloniseerida viis väga verise [[Morode ülestõus|morode ülestõusuni]]. Sõda lõppes väga traagiliste sündmustega ja tohutute inimkaotustega. 1915. aastal allkirjastati uus leping. Jamalul Kiram II oli sunnitud Ameerika kindralkuberneri Frank W. Carpenteri nõudel loobuma lõviosast oma võimust ja eelisõigustest USA kasuks ning nõustuma Ameerika ülemvõimuga Sulu sultanaadi aladel. Siiski – vastupidiselt sellele, mida Carpenter uhkelt kuulutas – ei võtnud pakt sultanilt ära kogu tema ilmalikku võimu vaid säilitas seda. Võimekas ja mittevaenulik Filipiinide kindralkuberner Carpenter oli oma rahuarmastavate plaanidega vastuolus hulga sõjaliselt meelestatud ametnikega ja nendega väideldes oli tal mitmeid põhjuseid uut pakti ületähtsustada. Peamise põhjusena sooviti vältida uusi ülestõuse ja seetõttu kinnitati paktis sultani religioosse ning Tausugi rahva kuninga rolli ja säilisid ka tema ''fons honorum''<nowiki/>'i õigused (seisuslikud õigused anda aadlitiitleid).

Jamalul Kiram II valitsusaeg jätkus nii Ameerika kui ka Filipiinide valitsuste all kuni tema surmani aastal 1936, kui Manila otsustas hakata ignoreerima sultanaadi olemasolu üldse ja keeldus seda tunnustamast, rääkimata uue sultani Muwallil Wasit II troonile asumise toetamisest. Sellele valitsuse järelemõtlematule otsusele järgnesid poliitilised mõrvad ja tulemuseks oli edasine ühiskondlik-poliitiline kaos ning dünastia uus lõhenemine. [[Teine maailmasõda|Teise Maailmasõjamaailmasõja]] ajal kerkis esile kaks aktiivset trooninõudlejat, kellest ühte toetas Jaapani Keisririik ja teine võitles Jaapani okupatsiooni vastu; kumbki neist ei põlvnenud tegelikult Kirami dünastia kuninglikust sugupuust. Aastal 1950 kuningavõim siiski restaureeriti isiku poolt, kes oli tol ajal seaduslikult õigustatud troonipärija Kirami dünastiast – [[Mohammed Esmail Kiram I|Mohammad Esmail Kiram I]] (Muwalil Wasiti poeg). See restauratsioon leidis ametlikku tunnustust Filipiini Vabariigi poolt aastal 1962 ning uuesti 1972, kui Manilas resideeriv Filipiinide valitsus hakkas vähehaaval huvi tundma Sulus toimuva vastu, osalt ajendatuna Põhja-Borneo konfliktist ja osalt uue ülestõusu vältimiseks. Nimelt hakkas kasvama autonoomse ja separatistliku sissiliikumise [[Moro Islami Vabastusrinne (MILF)|Moro Islami Vabastusrinde]] radikaalne hoiak. Viimasele näis (ja suures osas oli ja on ka praegu) traditsiooniline Sulu sultani monarhia vastuvõetav alternatiiv Filipiinide riigikorraldusele.

[[Pilt:Northern Borneo map 1881.png|pisi|Põhja-Borneo kaart aastast 1881.]]

[[Pilt:Sulu Sultan Mohammed Mahakuttah Abdullah Kiram.jpg|pisi|Sultan Mohammed Mahakuttah Abdullah Kiram oli [[Sulu sultan]], kes valitses 1974–1986.]]

1974. aastal suri sultan [[Mohammed Esmail Kiram I|Mohammed Esmail]] ja tema järglaseks sai nõuetekohaselt tema poeg ja troonipärija [[Mohammed Mahakuttah Abdullah Kiram]], kes oli võimul aastatel 1974–1986. Uue sultani troonile astumist tunnustas pidulikult Filipiini president Ferdinand Marcos, kelle sätte kohaselt tunnistas Manila mitte ainult sultan-kuninga isiklikku staatust, vaid ka Sulu valitsuse moodustamist. <ref name=":1" /> Presidendi esindajad võtsid osa Tema Majesteet Sulu sultan Mahakuttahi kroonimistseremooniast 24. mail 1974. Selle sündmuse käigus anti kroonitud sultani vanimale pojale ja seaduslikule troonipärijale Tema Kuninglikule Kõrgusele Datu [[Muedzul Lail Tan Kiram|Muedzul Lail Tan Kiramile]] (mida Filipiini riik hiljem ka ametlikult tunnustas) Radža Muda tiitel (Raja Muda – Kuninglik Prints ja seaduslik Sulu troonipärija). <ref name=":1" /> Sultan Mahakuttah suri 1986. aastal, ajal, mil poliitiline olukord Filipiinidel oli varasemast kardinaalselt erinev – võim läks Ferdinand Marcose käest eksperimentaalse mõtteviisiga juhi [[Corazon Aquino|Corazón Aquino]] kätte, tulevikuväljavaated olid ebakindlad ning poliitiline ebastabiilsus pärast sultani surma Sulu piirkonnas kasvas dramaatiliselt. Noorel radžal Muda Muedzul Lail Tan Kiramil soovitati mitte korraldada kroonimistseremooniat ilma Manila-poolse tunnustamiseta, aga ka mitte heita krooni setsessionistide ja Vabariigi pooldajate vahelisse võitlustulle. Niisiis eelistas Muedzul Lail jääda ajutiselt Radža Mudaks (Kuninglikuks Printsiks) ja Tema Kuningliku Kõrguse seisusesseseisusse, selle asemel et omandada sultani tiitlitsultanitiitel, ehkki oli teada, et Sulu sultanaadi ajalooliste tavade kohaselt ei võtnud see otsus radžalt ära ei Sultanaadisultanaadi juhi staatust ega sellega kaasnevaid privileege. Selline olukord tekitas "antisultanite" esiletõusu, kes proovisid tekkinud segadust ära kasutada. Selle segaduse lõpetamiseks otsustas Radža Muda (Raja Muda-kroonprints) Muedzul Lail Tan Kiram kasutades oma seaduslikku sünniõigust kroonida ennast 16. septembril 2012 oma surnud isa Sultan Moh. Mahakuttah A. Kirami seadusliku järeltulijana Sulu saarel seaduslikuks 35. sultaniks ootamata ära Manila toetust. Radža Muda Muedzul Lail Tan Kiram kuulutati Sulu sultaniks Rumah Bichara (vanematekogu), bangsa Suluki (Sulu rahvas) ja bangsa Sabah (Sabahi rahvas, varem tuntud kui Põhja-Borneo) poolt. Pidulik proklamatsioon leidis aset ajaloolises kroonimistseremooniate läbiviimise paigas Maimbungis Jolol, [[Sulu saared|Sulu saarestikus]], 15. Jaja 16. septembril. 

Sulu sultanid on läbi aegade andnud oma valitsevale klassile kolme tiitlit, mis on ka ajas püsinud muutumatuna. Tänapäeval on need tiitlid kaitstud ka Filipiinide Vabariigi eriseadusega, mis on tuntud kui "põlisrahvaste õiguste seadus 1997". Kolm tiitlit kõrgemalt allaallapoole on järgmised:

'''Datu (su-sultanun),''', mis on omandatud ainult pärimise teel sultani perekonnas ja seda tiitlit kannavad kõik kuningliku pere meesliikmed automaatselt. Tiitlikandja poole tuleb ametlikult pöörduda "Tema Kuninglik Kõrgus" (H.R.H.). [[Datu]] abikaasad saavad seadusliku abielu kaudu automaatselt tiitli "Dayang Dayang" (esimese astme printsess). Datu meessoost järeltulijad kannavad ka sama tiitlit edasi ja naissoost pärijad Dayan-DayangDayangi tiitlit.

'''Datu Sadja''', mis antakse sultani poolt eluks ajaks lihtinimestele kõrgeima austusavaldusena silmapaistvate teenete või vapruse eest. Tiitlikandja poole tuleb ametlikult pöörduda Tema Ekstellents [[Datu Sadja]] (H.E). Nende abikaasad saavad seadusliku abielu teel tiitli Tema Ekstellents Dayang. Datu Sadja meessoost järeltulijad saavad automaatselt primogenituuri alusel tiitli "tuan" ja naissoost pärijad aadlitiitli "sitti". Datu Sadja [[aadlitiitel]] on Euroopa hierarhias samastavsamastatav [[Krahv|krahvi tiitliga.krahvitiitliga]].

'''Tuan''' on Sulu sultanaadi kõige madalama astme aadel. Abiellumise teel saab tuani naisabikaasa tiitli "sitti". Tuan on Euroopa hierarhias samastav tiitliga "lord".