Ta lõpetas aastal [[1941]] [[Tallinna Tehnikaülikool]]i. Ta oli [[Üliõpilasselts Liivika|Üliõpilasseltsi Liivika]] vilistlane.
[[Teine Maailmasõdamaailmasõda|Teise Maailmasõjamaailmasõja]] ajal aastatel [[1941]]–[[1945]] töötas ta Nõukogude tagalas [[Jekaterinburg|Sverdlovsk]]i ettevõtetes. Aastatel [[1946]]–[[1959]] töötas ta [[Franz Krulli masinatehas|Tallinna Masinatehas]]es mitmetel ametikohtadel, seejuures aastatelsealhulgas [[1952]]–[[1959]] peainsenerina. Aastatel [[1959]]–[[1965]] töötas ta [[Eesti NSV Rahvamajandusnõukogu]] Masinaehituse Valitsuses ülema asetäitja, ja ülema I asetäitja ja aastatelning [[1962]]–[[1965]] ülemana. Aastatel [[1965]]–[[1975]] töötas ta [[Eesti NSV kohaliku tööstuse minister|Eesti NSV kohaliku tööstuse ministri]] asetäitjana, aastatel [[1975]]–[[1980]] ministrina. Aastatel [[1980]]–[[1993]] töötas ta Eesti NSV Ministrite Nõukogu Asjadevalitsuses, Eesti NSV ja Eesti Vabariigi Tööstus- ja Energeetikaministeeriumis ning [[Majandusministeerium]]is juhtiva spetsialistina.
Ta oli aastatel 1949–1991 [[NLKP]] liige. Tema hobidekshobid olid liblikate kollektsioneerimine ning käsitöö (puit ja metall).
Feliks Jürgens suri 23. märtsil 1999 [[Tallinn]]as ja ta maeti 24. aprillil 1999 [[Pärnamäe kalmistu]]le<ref>http://www.kalmistud.ee/haudi?filter_maetud_eesnimi=Feliks&filter_maetud_perenimi=J%C3%BCrgens&action=maetud&popup=0&yldotsing=1&filter_maetud_kalmistu=</ref>.
