Programmeerimiskeel: erinevus redaktsioonide vahel

Esimesed arvutid olid käsitsi programmeeritavad: selleks, et panna taarvuti teistsugust ülesannet täitma, tuli tasee osaliselt lahti ühendada ja pisut teistmoodi uuesti kokku panna. Võrdle näiteks telefonikeskjaama [[kommutaator]]iga.

*arvuti [[riistvara]] peab olema lihtne; [[tarkvara]] peab juhtima riistvara tööd, võimaldades arvutit kiiremini programmeerida;

Kõigepealt arenesid [[masinakeel]]ed ja seejärel [[assemblerkeel]]ed, mis olid põhimõtteliselt needsamad masinakeeled inimsõbralikumas vormis.

[[1957]] ilmus esimene laiemat kasutust leidnud programmeerimiskeel [[Fortran]] koos esimese [[kompilaator]]iga, mis muutis programmeerimise palju lihtsamaks, sest programmeerija ei pidanud programmi enam ise masinakeelde [[transleerimine|transleerima]]teisendama. See keel oli lihtne ja tänapäeva standardite järgi piiratud: sisaldas ainult IF-, DO- ja GOTO-lauset, kuigi seegi oli väga suur samm edasi. Fortranist said alguse ka praegu kasutatavad [[andmetüüp|andmetüübid]]: täis-, naturaal- ja ujukomaarvud.

Fortran oli küll hea numbritega töötamiseks, aga mitte andmete sisestamiseks ja väljastamiseks, mida oli vaja [[äritarkvara]] loomiseks. Sellepärast hakati arendama [[COBOL]]it., Selle keelemille ehitus pidas silmas lihtsust ja arusaadavust, sisaldades ainult andmetüüpe numbrite ja teksti jaoks. Lisaks oli võimalus rühmitada muutujaid [[Massiiv (programmeerimine)|massiiv]]idesse ja [[kirje]]tesse.

[[1958]] loodi [[Massachusettsi Tehnoloogiainstituut|Massachusettsi Tehnoloogiainstituudis]] keel [[Lisp]]., Seemis oli mõeldud [[tehisintellekt]]i uurimiseks ja arendamiseks. Seda võimaldab keele eriline omadus: ainuke andmetüüp on loend, ka programm koosneb loendite [[hulk|hulgast]]. Tänu sellele on võimalik kirjutada programme, mis muudavad iseend töö käigus.