Langevari: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
90.191.1g6.98 (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
Resümee puudub
5. rida:
Langevarju laskumiseks kasutavat inimest (sealhulgas [[õhudessantväelane|õhudessantväelast]]) nimetatakse '''langevarjuriks''' ehk '''parašütistiks'''.
 
Ühe inimese ohutuks laskumiseks vajaliku langevarju pindala sõltubon tavaliselt 40 kuni 80 m², sõltuvalt langevarjuri kehakaalust ning langevarju materjalist, kujust ja ehitusest, kuid on tiiblangevarju puhul tavaliselt 20–30 m². Algajate koolitamiseks ja huvilistele langevarjuhüpete tutvustamiseks kasutatakse ka tandemhüppeid, millel kasutatav tandemtiibvari on suurem, harilikult kuni 50 m². Väga kogenud langevarjurid võivad kasutada ka alla 10 m² suurusi tiibvarje. Kuppelvarjud on tiibvarjudest reeglina suuremadsuurema pindalaga, laskumiskiirusega ligikaudu 5 m/s, sest tiibvarju puhul aitab vertikaalkiirustlaskmiskiirust vähendada ka horisontaalsuunashorisontaalsuunalisest liikumisestlauglemisest jatingitud tiibvarju lennukitiivatiivasarnase sarnasest profiilist tingitudprofiili [[aerodünaamiline tõstejõud]].
 
Eriotstarbelisi langevarje kasutatakse mitmesuguste kiirelt liikuvate kehade pidurdamiseks või [[last]]i, [[kosmosekapsel|kosmosekapslite]], katapultistmete vms sujuvaks laskumiseks maapinnale. Suuremate kehade (nt. sõjalennukid, kosmosekapslid, lennukilt heidetud militaartehnika) puhul võidakse kasutada ka mitmest langevarjust koosnevaid langevarjusüsteeme, mille kuplite kogupindala võib olla kuni 5000 m².
11. rida:
Avamisviisilt jagunevad langevarjud sund-, automaat- või käsiavamisega langevarjudeks.
 
Inimeste laskumiseks määratud langevarjud liigitatakse otstarbe järgi pääste-, treeningu-, spordi- ja dessantlangevarjudeks. Muud langevarjud jagunevad kauba-, eri- ja pidurlangevarjudeks. Päästelangevarjud, mis on eeskätt mõeldud kasutamisekslenduri päästmiseks lennukõlbmatuks muutunud õhusõidukistlennukist, peavad olema kompaktsed, kerged ja kiiresti avanevad ka väikesel lennukiirusel, seepärast on seda tüüpi langevarjud konstrueeritud ainult ühekordseks pääsemisekshüppeks.

Treening- ja sporthüpete puhul kasutatakse enamasti kaht langevarju, millest üks on põhilangevari ja teine varulangevari juhuks, kui põhilangevarjuga tekib mingi probleem. Erilangevarjudega pikendatakse näiteks valgustusrakettide ja raketimudelismis üles lennutatud raketi või selle osade langemisaega. Erilangevarju kasutati ka tuumapommide heitmisel lennukilt, et võimaldada lenduritel jõuda tuumaplahvatusest ohutule kaugusele.
 
Suure kiirusega liikuva objekti puhul on sageli kasutusel üks või mitu väiksemõõdulist stabiilvarju, millega stabiliseeritakse objekti liikumine ja vähendatakse selle kiirust põhilangevarju avamiseks sobivale kiirusele. Vastasel korral võib objekti pöörlemine langevarju normaalset avanemist takistada või objekt/langevari väga järsu aeglustuse tõttu tekkivate suurte jõudude tõttu kannatada saada.