Seto surnuitk: erinevus redaktsioonide vahel

'''Seto surnuitk''' on naiste vokaalžanr, mida valdavalt esitatakse üksinda. Surmaga suhtlemine tugineb traditsioonidele ning on alati sümboolne. [[Surm]] sümboliseerib nähtust, mis lõpetab inimkeha funktsioneerimise ning lõhub ka seni kehtinud sotsiaalsed struktuurid. Surnuitk on lahkunule pühendatud poeetiline monoloog, kus domineerib enamasti „sina-mina” asetus, kuid tuleb ette ka „sina-meie” varianti. „Sina-mina” versiooni puhul räägib itkeja enda isiklikest suhetest lahkunuga, „sina-meie” puhul aga esindab itkeja suuremat kollektiivi. Mitmehäälset itkemist tuleb ette vaid erijuhtudel, kui lahkunu on olnud noor neiu ja tema sõbratarid teda kooris itkedes teispoolsusesse saadavad. See on tuntud ka kui surmapulmakombena. Vallalisena surnud sõbratari leinav neidude koor esineb pruutneitsite rollis ja seega nimetatakse neid sama terminiga – podruskid. Välja arvatud surnud sõbranna itkemine eakaaslaste poolt, on seto surnuitk pere- ja sugukonnasisene [[rituaal]]. Itketakse nii omakseid kui ka kaugemaid sugulasi. Kõige arvukamalt itketakse emale või isale, seega seto surnuitk on eelkõige tütre itk. Tütre itkude arvukus oleneb ka asjaolust, et [[rahvaluule]]t on tavaliselt üles kirjutanud keskealised või vanemad naisterahvad, kelle vanemad on juba surnud. Reeglina saavadki surnuitke noodistajale esitada vaid naised, kes on päriselt pidanud matma lähedasi inimesi ning itkema.<ref> Pino, Veera; Sarv, Vaike 1981: "Setu Surnuitkud I". Eesti NSV Teaduste Akadeemia, Tallinn. 20–21 </ref>

 

 

Surnut hoiti kodus enamasti kolm päeva ning kõigil neil päevil itketi. Esimesed itked toimusid peale surnu pesemist ning riietatult lautsile seadmist. Veel itketi kirstu pannes, kirstu majast välja viies, matuserongi teel, hauda lastes ning lõpuks ka värskel haual risti najal. Peale matuseid itketi haual mitmetel mälestuspäevadel.