Julia Kristeva: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
Resümee puudub |
||
2. rida:
'''Julia Kristeva''' ([[bulgaaria keel]]es Юлия Кръстева, sündinud [[24. juuni]]l [[1941]] [[Sliven]]is) on [[bulgaarlased|bulgaaria]] päritolu [[Prantsusmaa]] [[filosoof]], [[kirjanduskriitik]], [[psühhoanalüütik]], [[semiootik]], [[feminist]].
Julia Kristeva on keeleteadlane, naisõiguslane ja [[Roland Barthes|Roland Barthesi]] õpilane. Ta elab alates 1965. aastast Pariisis. Ta sai uudsusmõtlejate rühma Tel Quel juhtivaks liikmeks. Pariisi ülikooli keeleteaduste õpetajana (1974. a-st) uuris märgisüsteemi suhet sellega, mis süsteemile eelneb ja seda ületab.<ref name=":0">Leho Lamus. "[[Mõtlemise mõistevõrk]]", lk 194.</ref>
Irigaray ja Cixous' kõrval on Kristeva mõjukaim naisõiguslane, kelle mõttlemist mõjutas juturavi, [[marksism]] ja [[Jacques Derrida]] filosoofia. Tema kuulsamad esseed ja tõlked on ''Semeiotike'' (1969), ''Polüloog'' (1977) ja ''Kristeva lugemik'' (1986).<ref name=":0" />
==Teosed eesti keeles==
11. rida ⟶ 13. rida:
*[[Alo Joosepson|Joosepson, Alo]] 2006. Julia Kristeva oma ja võõra piiridel. ''Hortus Semioticus'' nr. 1.
*[[Hasso Krull|Krull, Hasso]] 1989. Julia Kristeva kirjanduse poliitikast: sissejuhatus, tekst, eksegees. ''Vikerkaar'' 11–12: 65–70; 75–79.
== Viited ==
{{JÄRJESTA:Kristeva, Julia}}
| |||