James Rachels: erinevus redaktsioonide vahel

'''James Rachels''' ([[30. mai]] [[1941]] [[Columbus (Georgia)|Columbus]], [[Georgia]], [[USA]] – [[5. september]] [[2003]] [[Birmingham (Alabama)|Birmingham]], [[Alabama]]) oli, [[USA]]) oli Ameerika Ühendriikide [[filosoof]], kes tegeles [[eetika]]ga, sealhulgas [[bioeetika]]ga ja [[loomaõigused|loomaõigustega]].

Oletame, et ravimatu [[kõrivähk|kõrivähiga]] haigel on kohutavad [[valu]]d, mida ei saa enam rahuldavalt leevendada. Ta on kindel, et isegi senise ravi jätkumise korral ta sureb mõne päeva pärast, aga talumatu valu pärast ta ei taha nii kaua elada. Ta palub arstil elule lõpu teha, ja perekond ühineb selle palvega. Oletame, et arst nõustub ravi lõpetama, sest konventsionaalse õpetuse järgi ta tohib seda teha. Õigustus on see, et patsient on kohutavas agoonias ning kuna ta niikuinii sureb, siis oleks väär tema kannatust asjatult pikendada. Aga kui lihtsalt ravi lõpetada, siis võib patsiendil suremisega rohkem aega minna ning ta kannataks rohkem kui juhul, kui ta saaks surmava süsti. See annab tugeva aluse arvata, et kui on otsustatud [[agoonia]]t mitte pikendata, siis on eelistatav aktiivne [[eutanaasia]]. Muidu minnakse vastu elu mittepikendamise otsuse mõttega mitte pikendada kannatust. [[Surra laskmine]] võib olla suhteliselt aeglane ja piinarikas, surmav süst aga suhteliselt aeglane ja valutu.

USA-s sünnib umbes 1/600 lastest [[Downi sündroom]]iga. Enamik neist on muus osas terved. Mõni aga sünnib kaasasündinud defektiga (näiteks seedetrakti ummistusega), mille puhul lapse ellujäämiseks on tarvis kirurgilist sekkumist. Mõnikord otsustavad vanemad ja arst lasta lapsel surra. Meedikul on emotsionaalselt kurnav näha, kuidas elu, mida oleks võimalik päästa, hääbub tundide ja päevade jooksul veetustumise ja nakkuste tõttu. See on raskem kui vanematel, kes seda pealt ei näe.

Teiseks, konventsionaalne õpetus viib otsusteni elu ja surma üle, mille alused ei ole relevantsed. Operatsioon, mida lapse ellujäämiseks oleks tarvis olnud, ei ole liiga keeruline. See jäetakse tegemata lihtsalt sellepärast, et arsti arvates on Downi sündroomi tõttu parem, kui laps sureb. Aga see on absurdne: kui lapse elu väärib säilitamist, mis siis sellest, kui ta vajab operatsiooni? Või kui peetakse paremaks, et laps ei elaks, mis vahet siis on, kas tal on soolte defekt? Asja üle tulekski otsustada Downi sündroomi põhjal. Asi on lihtsalt sellestselles, et soolte ummistuse korral on võimalik lasta lapsel surra, muidu tuleks ta "tappa". See, et see õpetus viib niisuguste tagajärgedeni, on teine alus, miks see tuleks tagasi lükata. Kas tõesti tapmine on moraalselt halvem kui surra laskmine?

Selle uurimiseks on hea vaadata kahte juhtumit, mis on täiesti ühesugused, ainult et ühe puhul tapetakse, teise puhul lastakse surra, ning küsida, kas on mingit moraalset vahet. Esimesel juhtumil saab Smith suure päranduse, kui tema kuueaastase sugulasega peaks midagi juhtuma. Kui laps on vannis, hiilib Smith vannituppa ja uputab lapse, nii et see näib õnnetusjuhtumina. Teisel juhtumil saab Jones suure päranduse, kui tema kuueaastase sugulasega peaks midagi juhtuma. Kui laps on vannis, hiilib Jones vannituppa, kavatsedes teda uputada. Parajasti laps lööb pea ära ja vajub pea alaspidi vette. Smith vaatab pealt, olles valmis lapse pead vajaduse korral vee alla tagasi lükkama, kuid seda pole tarvis, sest laps upub ise. Smith tappis lapse, Jones laskis lapsel surra. Kui oleks mingi moraalne vahe, siis peaks ütlema, et Jonesi käitumine on moraalselt vähem laiduväärne. Vaevalt tahetakse seda öelda, sest mõlemal oli sama motiiv ja sama eesmärk. Smithi kohta saab teha järelduse, et ta on halb inimene, kui just ei ilmne täiendavaid asjaolusid, näiteks et ta on vaimuhaige. Aga täpselt sama järelduse võib teha ka Jonesi puhul, ja asjaolud mõjutaksid järeldust sama moodi. Kui Jones kaitseks end sellega, et ta ei tapnud, vaid laskis surra, siis sellel pole mingit kaalu: see näitab, et moraalset erinevust pole.

Võidakse vastu väita, et need kaks eutanaasiaviisi, millest arstid räägivad, on hoopis teistsugused, sest seal pole mängus omakasu ega tervete laste surm. Arstid tegelevad juhtumitega, kus elu on kasutu või tohutu koorem. Ent sellegipoolest ei ole tapmisel ja surra laskmisel moraalset erinevust. Ükskõik kas otsus elu mitte pikendada on õige või väär, ta on seda sõltumata vahendist. Mõlemal juhul on tegu elu kavatsusliku lõpetamisega.

Paljudel on seda otsustust raske aktsepteerida. Rachels arvab, et üks põhjus on see, et on kerge segi ajada küsimust, kas tapmine on iseenesest hullem kui surra laskmine, küsimusega, kas enamik tapmisi on laiduväärsem kui enamik surralaskmisi. On, aga asi on motiivides.

Kõige tavalisem vastuväide on niisugune. Passiivse eutanaasia puhul ei tee arst midagi patsiendi surma põhjustamiseks. Aga esiteks, pole päris tõsi, et arst ei tee midagi: ta ju laseb patsiendil surra. Tõsi, sellel teol on see eripära, et selle tegemise vahend on teatud tegude tegematajätmine. Näiteks võidakse ka kedagi solvata, võtmata tema kätt käesurumiseks vastu. Aga moraalse hinnangu seisukohast on see ikkagi tegu: seda võib hinnata targaks või rumalaks, kaastundlikuks või sadistlikuks, õigeks või vääraks. Kui arst laseks meelega surra patsiendil, kellel on rutiinselt ravitav haigus, siis oleks see samamoodi laiduväärne nagu patsiendi tarbetu tapmine. Siis oleks kohane teda süüdistada. Siis ta ei saaks end kaitsta sellega, et ta ei teinud midagi. Surma põhjus oleks juriidiliselt oluline, sest sellest sõltub, kas arstile võiks esitada [[kriminaalsüüdistus]]e. Vaevalt aga saab sellega näidata aktiivse ja passiivse eutanaasia vahelist moraalset erinevust. Kellegi surma põhjuseks olemist peetakse halvaks sellepärast, et surm on suur pahe. Aga kui juba on otsustatud, et eutanaasia on soovitav, siis on ka otsustatud, et patsiendi surm ei ole antud juhul suurem pahe kui tema elu jätkumine. Ja kui see on tõsi, siis tavaline alus mitte tahta olla kellegi surma põhjus ei rakendu.

Lõpuks, arstid võivad arvata, et see pakub huvi ainult filosoofidele, aga nende enda töös pole sel praktilist tähtsust. Arstid peavad arvestama oma tegude õiguslikke tagajärgi, ja aktiivne eutanaasia on seadusega keelatud. Aga ikkagi peaks arste huvitama ka see, et seadus sunnib neile peale moraalidoktriini, mis pole võib-olla kaitstav ja millel on nende praktikale oluline mõju. Enamik arste ei ole praegu küll selles asjas sunni all, vaid toetab seda õpetust kui [[arstieetika]] üht olulist punkti. Aga kui arstid ka peavad seaduse tõttu aktiivsel ja passiivsel eetikal vahet tegema, siis kaugemale nad ei tohiks minna. Nad ei tohiks sellele eristusele autoriteeti lisada, kirjutades seda oma [[kutseeetika]]sse sisse.

Kolmanda argumendi järgi on niisugune ühiskonnakorraldus, milles vanematel on eriline vastutus oma laste vastu, mõistlik, sest oma lapsed on vanematele kõige lähemal ja vanemad teavad oma laste vajadusi kõige paremini. Vanematel on oma laste aitamiseks kõige parem olukord, aga muude tingimuste võrdsuse korral on suurem kohustus aidata neid, kelle aitamiseks on parem olukord. See argument on usutav, kui jutt on igapäevasest hoolitsemisest, mis nõuab juuresolekut ja isiklikku tähelepanu. Seda ei ole füüsiliselt võimalik teha paljude lastega, ja kui see on erapoolikus, siis selle pärast pole tarvis muretseda, sest seda ei saa vältida. Sel argumendil pole aga jõudu näiteks toidu ja arstiabi vajaduse puhul, sest tänapäeval saab võõraid lapsi hõlpsasti raha abil aidata.

Neljas argument lähtub sellest, et armastussuhted on suured isiklikud hüved. Armastamine ja armastatud olemine on osa rikkast ja rahuldust pakkuvast elust. Armastus aga toob vältimatult kaasa erapoolikust. Sellepärast ohverdab eetika, mis nõuab absoluutset erapooletust, olulise isikliku hüve. Aga miks armastussuhe on nii suur hüve? Kui üksteist armastatakse, siis aidatakse üksteist, ja see toimib usaldatavamalt kui ilma armastuseta kokkuleppe korral. See et ollakse armastatud, tõstab [[enesehinnang]]ut; see kehtib eriti laste puhul. Armastus ja [[elu mõte]] on omavahel seotud: me küsime, kas elul on mõtet, kui keegi meid ei väärtusta ja me ei leia midagi, mis oleks väärtustamist väärt. Ent vanemlikus armastuses on palju sellist, mis on ühitatav suure erapooletuse määraga. Kellegi armastamine ei seisne ainult tema huvide eelistamises, vaid muu hulgas intiimsuses ja elamuste jagamises. Vanem kuulab lapse nalju, räägib temaga, on osavõtlik kaaslane, kiidab teda ja kui tarvis, siis noomib. Need käitumised on küll erapoolikud, sest seda ei tehta kõigi lastega. Aga siingi on tegemist igapäevase hoolitsemisega, mis nõuab juuresolekut, ja kui see on erapoolikus, siis vältimatu erapoolikus. Just need asjad teevadki isiklikud suhted isiklikuks. Peale selle, niisugune armastussuhe oma lastega ei nõua, et oma laste huvisid peetaks alati prioriteetseteks: näiteks võidakse vabalt leida, et kui on valida oma laste luksuse ja orbude toidu vahel, siis tuleb eelistada orbude vajadusi.

Eelneva valguses paistab, et suuremat osa vanemate ja laste tavapärastest suhetest saab õigustada ka erapooletuse seisukohast. Igapäevane hoolitsus ja intiimne suhtlemine ei eelda tingimata, et oma lastel oleks mingi eriline [[moraalne staatus]]. Ent [[James Lindeman Nelson]] väidab, et vanemliku armastuse nõue on oma laste eriliseks pidamine. Inimesed, eriti lapsed, vajavad intiimsust, mis seisneb selles, et neid ei peeta lihtsalt üheks paljudest omaette eesmärkidest, vaid kellekski eriliseks. Sellest vajadusest annavad tunnistust niisugused institutsioonid nagu [[sõprus]], [[abielu]] ja [[perekond]]. "Vajadust erapoolikuse järele ei saa rahuldada pühendumisega armastatu huvidele, mis on nii nõrk, et ta taganeb iga kord, kui ta on konfliktis erapooletute moraalsete kaalutlustega. Ta ei pea ka olema nii tugev, et ta need teised kaalutlused alati üle trumpab. Aga vähemalt "piiri peal" – olukordades, kus erapooletu moraalse arvestamise käsk tõmbab pisut teises suunas kui vanemliku armastuse impulss – kui vanem ei reageeri oma laste vajadustele eelistusega, siis tundub tema mis tahes pretensioon oma laste armastamisele otsioossena." Siin on asju, mida ükski adekvaatne moraaliteooria ei saa ignoreerida. Oletame, et see, mida Nelson ütleb, on tõsi. Kas seda saab ühitada erapooletusega? Võib-olla. Erapooletuse seisukohast võib öelda, et kui kõigil lastel ei ole see vajadus rahuldatud, sest kõik lapsed ei osale seda rahuldavates institutsioonides, siis asjad ei ole moraalselt hästi. See on niisugune erapooletus, mis lubab inimeste käitumises erapoolikuid hoiakuid ja motiive, kuid näeb ette erapooletu ühiskonnakorralduse. Sellise lahenduse puhul on erapooletus siiski fundamentaalsem kui erapoolikus. [[Impartsialism]] on [[partsialism]]ist üle ka sellepärast, et partsialismi seisukohast on seik, et kõigil lastel ei ole armastavaid vanemaid, küll kahetsusväärne, aga kõrvaline.

Impartsialistlik lahendus on, et kuigi ühe lapse huvid ei ole teiste omadest tähtsamad, on perekonna institutsioon moraalselt õigustatav, sest see on tõhus laste kasvatamise viis ja see rahuldab sügavaid vajadusi, mida teisiti ei saa rahuldada. Ainult et ühiskonnakorraldus, mis perekonda kõigile lastele ei võimalda, on moraalselt puudulik. See väide on küll [[utoopia|utoopiline]], kuid utoopia aitab mõista, millised meie väärtused peaksid olema. Üks usutav pilt oleks niisugune: vanemad, kes seda saavad, kasvatavad oma lapsi oma perekonnas; vanemad, kes neist mitteolenevatel põhjustel ei saa laste eest hoolitseda, saavad vajalikku abi; orvud lapsendatakse ja neid kasvatatakse ja armastatakse nagu oma lapsi ning kõik on valmis seda tegema. See vastab erapooletuse ideaalile, sest ükski laps ei pea kannatama sellepärast, et tal ei ole vedanud. Erilised kohustused jäävad siiski alles ja neid ei peeta paheks. Võib-olla on tegelikus maailmas ohtlik propageerida mõtet, et oma lapsi ei tohiks eelistada, aga see ei tähenda, et see põhimõte ei võiks moraalselt õige olla. See on analoogne sellega, kuidas [[eutanaasia]] vastu esitatakse [[libeda nõlva argument]], kuid see argument ei tööta eutanaasia moraalsuse kui niisuguse vastu. [[Moraalifilosoofia]] võib olla [[idealism (eluhoiak)|idealistlik]] viisil, mis ei ole [[praktiline eetika|praktilisele eetikale]] võimalik. Moraalifilosoofia kirjeldab [[ideaal]]e, mis motiveerivad täiuslikku käitumist, Utoopia inimeste käitumist. Praktiline eetika seevastu soovitab, kuidas käituda, kui võtta arvesse ka tegelike inimeste eelarvamused ja pahed. Filosoofiliselt saab väita, et kõik lapsed on võrdsed, kuigi pole tark reaalsetele inimestele öelda, et nad ei hoolitseks eelistatult oma laste eest. Praktiline küsimus on, kui lähedale võiks tegelikus maailmas oodatavalt jõuda ideaalsele süsteemile ja mida selle valguses inimestele soovitada.

Selle kohta on kolm ebausutavat vaadet. 1. Äärmuslik kallutatus. Vanematel on kohustus oma laste eest hoolitseda, kuid neil ei ole mingeid kohustusi teiste laste vastu. Kõik teiste laste heaks tehtu on [[ülemäärane tegu|ülemäärane]]. Selle vaate järgi võivad vanemad võimaldada oma lastele luksust ning lasta teistel lastel nälgida, ja neile ei ole moraalselt midagi ette heita. See ei ole usutav, sest see ei arvesta üldise heategevuse kohustust. 2. Täielik võrdsus. Enda laste vastu ja teiste laste vastu on samad moraalsed kohustused. Meie ühiskonnas tähendaks selle järgimine oma laste hülgamist. 3. Kõige tavalisem vaade. Enamik inimesi meie ühiskonnas usub, et kõigepealt tuleb tagada oma lastele rohke luksus ja alles siis tekib moraalne kohustus hoolitseda teiste laste vajaduste eest. See ei ole usutav, sest kuidas saab varustada oma last luksusega, kui teistel lastel pole isegi süüa.

Rachels pakub alternatiivi. 4. Osaline kallutatus. Kuigi meil on kohustus kõigi laste ees, on oma lastel prioriteet. See võiks tähendada, et kui jutt on valikust, kelle vajadusi rahuldada, kui vajadused on sarnased või ka teistel lastel pisut suuremad. Aga kui tuleb valida oma lastele luksuse võimaldamise ja teiste laste hädavajaduste rahuldamise vahel, siis tuleb eelistada teisi lapsi. Mida selle põhimõtte järgimine tegelikult tähendaks? "Lapsed niisugustes perekondades oleksid ilmses mõttes halvemal järjel kui jõukate vanemate lapsed, kes endiselt elaksid "äärmise kallutatuse" või "kõige tavalisema vaate" järgi. Kuid me võime loota, et nad ei peaks end "ilmajäetuks", sest nad võiksid õppida selle moraalset väärtust, et loobutakse luksusest, selleks et teised lapsed ei nälgiks. Võib-olla nad isegi hakkaksid pidama oma vanemaid moraalselt imetlusväärseteks inimesteks. See lootus on ise küllalt utoopiline."

*Euthanasia. – [[Tom Beauchamp|Tom L. Beauchamp]], [[Tom Regan]] (toim). ''Matters of Life and Death'', Temple University Press [[1980]].

*Sociobiology and the 'Escalator' of Reason. – ''[[Hastings Center Report]], [[1981]], 11 (5), lk 45–46.

*Euthanasia and the Physician's Professional Commitments. – ''[[Southern Journal of Philosophy]]'', [[1984]], 22 (2), lk 281–285.

*''The End of Life: Euthanasia and Morality'', Oxford University Press [[1986]]. ISBN 0-19-286070-4.

*[http://www2.sunysuffolk.edu/pecorip/SCCCWEB/ETEXTS/DeathandDying_TEXT/Rachels_Active_Passive.htm "Active and Passive Euthanasia"]