Moraali genealoogiast: erinevus redaktsioonide vahel

| pealkiri = "Moraali genealoogiast. Vaidluskiri"

| orig_tiitel = "Zur Genealogie der Moral: Eine Streitschrift"

| sari = "[[Avatud Eesti Raamatraamat]]"

| eelnev = "[[Sealpool head ja kurja]]" (1886)

| järgnev = "[[Wagneri juhtum]]" (1888)

'''''"Moraali genealoogiast. Vaidluskiri''"''' ({{lang-de|[[saksa keel]]es "Zur Genealogie der Moral: Eine Streitschrift}}") on saksa filosoofi [[Friedrich Nietzsche]] 1887. aastal ilmunud raamat, milles autor täpsustab ja arendab edasi oma eelmises, 1886. aastal ilmunud teoses "[[Sealpool head ja kurja]]" esitatud seisukohti moraalimõistete ja nendega seotud hoiakute päritolu kohta. Raamat koosneb eessõnast ja kolmest omavahel temaatiliselt seotud traktaadist. Teos valmis autori loomingulisel kõrgperioodil ning seda peetakse Nietzsche üheks terviklikumaks ja süstemaatilisemaks filosoofiatekstiks.

Teise traktaadi alguses analüüsib Nietzsche unustuse ja mälu vahekorda ning leiab, et unustamine ei ole ainult inertslik, passiivne võime, vaid eelkõige aktiivne jõud, mis ei lase teadvusel end ebavajaliku infoga üle koormata: “... ei saaks olla õnne, rõõmsameelsust, lootust, uhkust, ''olevikku'' ilma unustlikkuseta.” (lk 60) Mälu kui unustamise vastandvõime väljaarenemiseks on inimliik pidanud õppima nägema põhjuslikke seoseid ning eristama paratamatuid asju juhuslikest, kuid selle juures on inimene ka ise muutunud ettearvatavaks ja reeglipäraseks, et suuta “iseenda kui ''tuleviku'' eest vastutada” (lk 61) Inimese muutumises paratamatuks ja ühetaoliseks on ka vastutuse päritolu ning selle protsessi tulemust nimetab Nietzsche kombe kõlbluseks ehk teatavaks “sotsiaalseks hullusärgiks”, tänu millele on inimese käitumine ühiskonnas üldjoontes reeglipärane ja ennustatav, kuid millest tuleb lõppkokkuvõttes uuesti vabaneda, et saada autonoomseks kõlbluseüleseks indiviidiks. Nietzsche käsitluses kõlblus ja autonoomsus välistavad teineteist, enda eest vastutada saab aga ainult autonoomne, vabaks saanud inimene. “Uhke teadmine ''vastutuse'' erakordsest privileegist, teadlikkus sellest haruldasest vabadusest, sellest võimust enda ja saatuse üle on laskunud talle sügavale sisimasse ning saanud instinktiks, domineerivaks instinktiks.” (lk 63) See instinkt on vaba inimese südametunnistus, mis lubab tal iseennast täielikult jaatada.

Südametunnistuse kujunemislugu peab Nietzsche aga julmaks ja vägivaldseks: “Et miski mällu jääks, vajutatakse see sisse tulise rauaga: mällu jääb ainult see, mis ei lakka ''haiget'' ''tegemast''” (lk 64); “oma sügavaimalt aluselt on kõik religioonid julmuste süsteemid” (ibid.). Moraali põhimõistete, nagu “süü”, “südametunnistus” ja “kohus” algupära on “võla” mõistes ning karistuse institutsioon on tagasi viidav võlausaldaja ja võlglase vahelisele lepingusuhtele. Karistus oli algselt tehing, millega indiviidile tekitatud kahju kompenseeriti süüdlasele põhjustatud valuga, kuid seejuures ei lähtutud moraalikaalutlustest, nagu süüdlase vaba tahe või tema vastutus oma tegude eest, vaid karistus oli lihtsalt kahjukannataja viha väljendus ning nauding sanktsioneeritud vägivalla tarvitamisest, st teise inimese kannatama panemisest. Seega on süü ja südametunnistuse kujunemine tihedalt seotud vägivallaga: “Ja kas ei võiks lisada, et too maailm ei ole õieti kunagi päriselt lahti saanud teatud vere ja piinamise lõhnast (isegi vana Kanti kategooriline imperatiiv lõhnab julmuse järele...)? (lk 70) Sellegipoolest leiab Nietzsche, et ajal, mil inimesed oma julmust veel ei häbenenud, oli elu rõõmsam, sest inimesed ei olnud veel kaotanud usaldust “elu mõistatuse” (lk 73) vastu ning võltsmoraali ei olnud.

Traktaadi lõpus juhib Nietzsche tähelepanu sellele, et mis tahes ideaali (ka kõlbelise, moraalse või religioosse ideaali) kehtestamine on alati millegi või kellegi suhtes vägivaldne ning esitab tegelikkust endale sobival viisil. Alles tagantjärele hakkab ideaal paistma ideaalse, eksimatu ja ümberlükkamatuna, oma sünni juures on ta aga ebamugav, võõristamapanev ja segadusseajav: “Selleks et pühamut rajada, ''tuleb pühamu hävitada''...” (lk 110) Lõpetuseks leiab Nietzsche, et moraal või õigemini südametunnistus ilma enesehävitusliku ja eluvaenuliku võltsvagatsemiseta on põhimõtteliselt võimalik, kuid see tähendab muu hulgas radikaalset vastuhakku senisele ühiskonnakorraldusele, mistõttu selle kehastamiseks on vaja [[Nõnda kõneles Zarathustra|Zarathustra]]-suguseid tugevaid inimesi.