Teadmusjuhtimine: erinevus redaktsioonide vahel

Avaliku sektori organisatsioonides hõlmab teadmusjuhtimine samu tegevusi samas tuuakse välja ka nende organisatsioonide olulised erinevused ja selles tulenevalt ka teadmuse juhtimise jaoks täiendavad või erinevad väljakutsed. Kui erasektori eesmärgiks on peamiselt teenida ettevõtetele kasumit, siis avaliku sektoris on väljakutseteks ja muredeks: pidev surve efektiivsuse tõstmisele kõigis avalikes teenustes, vastutuse parandamine, informeeritud alustel otsuste tegemine, partnerlussuhete tihendamine huvirühmadega, vananeva töötajaskonna teadmuse salvestamine ja üldine tulemuslikkuse parandamine<ref name=":0" /> (Arora, 2011); erinevusteks tuuakse ka personalijuhtimise poliitikad ja praktikad, eetikat puudutavad küsimused ja teistsugused otsustusprotsessid<ref name=":1" /> (Cong, Pandya, 2003). Probleemideks on ka lühiajaliste eelarvete ja planeerimisprobleemid, innovatsiooni mitte toetavad tasustamissüsteemid, riski vältiv kultuur, raskused ebaõnnestunud programme lõpetada, igapäevase töökorralduse ja innovatsiooni vaheline pinge, analüüside puudumine, puudulikud andmete säilitamise meetodid<ref name="JlZiq" /> (Moussa et al, 2018). Lisaks tuleb arvestada seda, et digitaalsete teenuste kasvuga, e-valitsuse edendamise ning üldisele ootusele vastutuse ja läbipaistvuse kasvule avalikus sektoris<ref name=":2" /> (Huy Yuen, 2006). Teadmusjuhtimisele nagu ka organisatsioonidele endile esitavad väljakutsed ka globaalsed megatrendid nagu terrorismivastane võitlus, globaliseerumine ja vastastikuse sõltuvuse kasv, turumajandusele orienteerituse kasv, demograafilised trendid, teaduse ja tehnoloogia areng, sotsiaalvaldkonna väljakutsed nagu tervishoiukulude kasv ning pidev surve teha rohkem vähemate vahenditega jt<ref name=":0" /> (Arora, 2011).

Avalikus sektoris on oluline teadvustada, kui oluline on teadmusjuhtimine nende jaoks arvestades, et siin on olulisi ajaloolisi takistusi. Nt on informatsioon avalikus sektoris olnud võimu osa, teadmusjuhtimise rakendamiseks aga on vaja seda töötajate vahel jagada ning sellega süstemaatiliselt tegeleda. Nähtava ja struktureeritud teadmuse (juhised, instruktsioonid, protseduurid) kõrval on vaja tegeleda süstemaatiliselt ka struktureerimata (e-mailid, fotod, koolitusmaterjalid) informatsiooniga ja nähtamatu, inimeste käes oleva, teadmusega eesmärgiga parema teadmusjuhtimisega luua väärtust vähendades aega ja kulusid ratta pidevaks taasleiutamiseks<ref name=":1" /> (Cong, Pandya, 2003).

# Sobivad tehnoloogiad – tark- ja riistvarade valik, sobivate töökeskkondade arendamine nagu intranet või veebilehed, oma töötajate ja teiste osapoolte juurdepääsude tagamine<ref name=":1" /> (ibid).

* aitab kaasa organisatsioonivälisele suhtlusele luues e-ühiskonda, tihendades sidemeid kodanike, avaliku ja erasektori organisatsioonide vahel<ref name=":0" /> (Arora, 2011).

Teadmusjuhtimise rakendamise kohta kirjutab Hui Yen viidates OECD 2003 uuringule, et teemat peavad oluliseks pea kõik avaliku sektori organisatsioonide juhid, kuid vaid 9% neist on selle rakendanud, 22% tegid konkreetseid ettevalmistusi. Väljakutseteks on teadmusjuhtimise rakendamisel selle olulisuse teadvustamine, teadmusjuhtimise mõistmine ning juhtide toetus. Takistusteks rakendamisel toodi uuritavate poolt teadmusjuhtimise vajalikkuse mitteteadvustamine ning ajapuudus. Kõige olulisemaks organisatsiooni osaks, kel on roll rakendamisel on juhtkonna kõrval infotehnoloogia teenuste üksused<ref name=":2" /> (Hui Yen, 2006).

Autorid Massaro, Dumay ja Garlatti uurisid 2015. aastal sügavuti 180 erinevat teadusartiklit teadmusjuhtimise kohta avalikus sektoris ning leidsid, et seni on vastav kirjandus väga fragmenteeritud ja domineerivad organisatsioonipõhised ja mitte horisontaalsed, üle-valdkondlikud, uuringud, mis puudutavad peamiselt haridus- ja teadussektori organisatsioone ning kus on tugevalt esindatud Malaisias ja Indias läbi viidud uuringud. See viitab autorite arvates sellele, et uuringuid viiakse läbi valdkondades, mida autorid tunnevad ja neil on juurdepääs (haridus ja teadus) mitte neis valdkondades, kus võiks olla oluline mõju teadmusjuhtimisele avalikus sektoris. Neis mainitud riikides on olemas teadmusjuhtimise uurimist toeavad programmid. Väga vähe oli artikleid valdkondadest nagu politsei, pääste, meditsiin ja kaitsevägi, kus teadmusjuhtimine on võtmeks, et päästa rohkem elusid ja kaitsta kodanikke. Lisaks leiti, et liiga palju artikleid on suunatud teadlastele, mitte teadmusjuhtimise rakendajatele<ref name="d0ksU" /> (Massaro et al, 2015).