Rahvusvaheline õigus: erinevus redaktsioonide vahel

Mõiste ’international"international law’law" võttis esimesena kasutusele inglise õigusteadlane [[Jeremy Bentham]] (1748–1832). VarasemaltVarem nimetati seda õigusvaldkonda ’rahvaste"rahvaste õiguseks’õiguseks" ja Euroopas ka ’Euroopa"Euroopa avalikuks õiguseks’õiguseks" (''jus publicum Europaeum'').

Traditsioonilise käsitluse järgi kujunesid klassikalise rahvusvahelise õigus alused välja Euroopas [[Kolmekümneaastane sõda|Kolmekümneaastase sõja]] lõpuks, kui 1648. aastal sõlmiti [[Vestfaali rahu]]lepingud. Toona tunnustati [[suveräänsus|suveräänsete]] riikide võrdõiguslikkust Euroopa korra aluspõhimõttena, mis erines põhimõtteliselt keskaegsetest universaalmonarhia taotlusest. Ideelises plaanis arendas rahvusvahelise õiguse mõtet olulisel määral hollandi õigusteadlane [[Hugo Grotius]] (1583–1645), kelle 1625. aastal ilmunud käsitlus „Sõja ja rahu õigusest“ (''"De iure belli ac pacis''") osutus Euroopas väga mõjukaks ja kelle üheks põhiideeks oli, et [[sõda]] pole täielikult õigusest ja reeglitest vaba nähtus. Ka hiljem on õigusteadlaste roll rahvusvahelise õiguse normide väljendamisel olnud märkimisväärne. Siin sobiks tähtsamatest nimetada näiteks šveitslane [[Emer de Vattel]] (1714–1767), sakslane [[Georg Friedrich von Martens]] (1756–1821), Lvivist (Lembergist) pärit Cambridge’i professor [[Hersch Lauterpacht]] (1897–1960) jt. Ka Pärnus sündinud [[Friedrich Fromhold Martens|Friedrich (Fjodor Fjodorovitš) Martens]] (1845–1909) kuulub rahvusvahelise õiguse ajaloo oluliste juristide-teadlaste hulka, muuhulgas, sest kirjutas esimese mahuka venekeelse originaalkäsituse rahvusvahelisest õigusest, avaldas [[Venemaa Keisririik|Vene tsaaririigi]] välislepingute kogu ja mängis juhtivat rolli 1899. aasta [[Haagi konventsioon|Haagi rahukonverentsil]].

Tänapäeva rahvusvahelises õiguses on tekkinud mitmeid alavaldkondi ja normikomplekse. Klassikalistele valdkondadele nagu [[diplomaatiline õigus]], [[rahvusvaheline humanitaarõigus]] (varasemaltvarem: sõjaõigus) ja [[rahvusvaheline mereõigus]] on lisandunud [[rahvusvaheline kriminaalõigus]], [[rahvusvaheline keskkonnaõigus|keskkonnaõigus]], [[rahvusvaheline kaubandusõigus|kaubandusõigus]], [[rahvusvaheline finantsõigus|finantsõigus]], [[kosmoseõigus]] jne, lisaks juba eelpool esile tõstetud inimõiguste õigusele. Mõnede autorite arvates on erinevate rahvusvahelise õiguse alavaldkondade vahel ka teatud killustumispotentsiaal (ingl k ''fragmentation of international law'') – siis, kui näiteks mõnede rahvusvaheliste kohtute praktikas muutub nõrgaks side üldise rahvusvahelise õiguse põhimõtetega või mõne teise rahvusvahelise õiguse alavaldkonnaga. Samas on väidetud, et teatud normid rahvusvahelises õiguses on teistest tähtsamad (eelkõige ''[[jus cogens]]''<nowiki/>'i normid, millest pole võimalik ka lepinguliselt taganeda). Selles kontekstis räägitakse rahvusvahelise õiguse ’konstitutsionaliseerumisest’ (ingl. k. ''constitutionalization of international law'').

Eristatakse rahvusvahelist (avalikku) õigust ja [[rahvusvaheline eraõigus|rahvusvahelist eraõigust]]. Rahvusvaheline eraõigus (ingl. k. ''private international law, choice of law'') ei ole – kuigi see nimetusest nii näib – seotud rahvusvahelise avaliku õigusega, vaid on riigisisese õiguse osa, mis määrab, millise riigi õigust kohaldatakse juhul, kui õigussuhtes esineb nn välismaine element, nt kui konkreetse riigi territooriumil abielluvad kodanik ja välismaalane. Siiski on riigiti suhtumine rahvusvahelise eraõiguse mõistesse ka erinenud – näiteks Nõukogude Liidus oli see laiem Anglo-Ameerikaangloameerika mõistest ''conflict of law'' mõistest, sisaldades riigi kõiki välismaise elemendiga õigussuhteid, kui õigussuhte teiseks osapooleks polnud välisriik, vaid näiteks erainvestor.

Seoses [[11. septembri terrorirünnakud|2001. aasta terrorirünnakutega USAs]] tõusis teravalt päevakorda ka rahvusvahelise õiguse suhe mitteriiklikesse moodustistesse (ingl k ''non-state actors''), eriti juhtudel, kui sellised moodustised esitavad väljakutse rahvusvahelise õiguse aluspõhimõtetele. Kui riik sallib enda territooriumterritooriumil selliseid mitteriiklikke moodustisi, võib riigi jaoks sellest tuleneda rahvusvahelis-õiguslik vastutus.

Rahvusvaheline õigus ja rahvusvahelise õiguse argumendid on mänginud Eesti riikluse kujunemisel ja taastamisel kaalukat rolli. Enamik Eesti riigi sünni juures olnud poliitikutest ([[Konstantin Päts]], [[Jaan Poska]], [[Ants Piip]] jt) olid juristid ja tundsid hästi rahvusvahelise õiguse aluseid. Paguluses uurisid rahvusvahelist õigust ja kirjutasid sellest mh ka eesti keeles [[Artur Taska]] jt. 1980. aastatel viis kirjanik [[Jaan Kross]] rahvusvahelise õiguse laiemalt Eesti inimeste teadvusesse, kui avaldas romaani Friedrich Martensi elust pealkirjaga „"[[Professor Martensi ärasõit]]“", romaan tõlgiti hiljem erinevatesse võõrkeeltesse.

Kaasajal osaleb Eesti rahvusvahelise õiguse normide uurimisel ja kujundamisel näiteks [[küberrünnak]]ute kontekstis, kus „"[[Tallinna käsiraamat]]u“ nime alluna" tuntakse tunnustatud õigusteadlaste kollektiivi katset kohaldada olemasolevaid rahvusvahelise õiguse norme ja põhimõtteid küberrünnakutele ja -konfliktidele.