Eduard Wiiralt: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub Märgised: Mobiilimuudatus Mobiiliveebi kaudu |
P link par (+ masintoim), replaced: “ → " (7), ” → " (7) using AWB |
||
7. rida:
| Surmakoht = [[Pariis]]
| Tegevusala = [[graafika]]
| Kunsti õppinud = [[Tallinna Kunsttööstuskool
| Kunstivool =
| Tuntud teoseid =
19. rida:
==Elukäik==
Eduard Wiiralt sündis [[Peterburi kubermang]]us [[Tsarskoje Selo maakond|Tsarskoje Selo maakonnas]] [[Gubanitsõ vald|Gubanitsõ vallas]] Robidetsi mõisas [[mõisateenija]]te Anton ja Sophie-Elisabeth Wiiralti pojana. Seitsmeaastasena pandi poiss kohalikku Kalitino algkooli. Aastal [[1909]] siirdus perekond Eestisse, kus isa sai tööd [[Varangu mõis]]as [[Järvamaa]]l. Kunstniku ja tema vendade Oskari ja Augusti koolitee algas Koerus haridusseltsi koolis, mille juhatajaks oli kriitik ja kirjandusharrastaja [[Johannes Söster]].<ref name=":2" /> Vanemate soovil, kes lootsid pojast kantseleiametnikku, läks Wiiralt [[Koeru saksa erakool]]<nowiki/>i.
[[I maailmasõda|Esimese maailmasõja]] puhkedes asus perekond elama [[Tallinn]]a ja kunstikalduvustega noormees valis edasiõppimiseks [[Tallinna Kunsttööstuskool]]i. Andeka õpilasena läbis ta kaks klassi ühe aastaga ning viidi üle aktiklassi. Kolme aasta jooksul, mis ta kunsttööstuskoolis õppis, oli Wiiralti peamiseks õpetajaks [[Nikolai Triik]]. 1917. ja 1918. aastal käis Wiiralt kunsttööstuskooli ülesandel Tartus [[Eesti Rahva Muuseum
Tallinna Kunsttööstuskooli Wiiralt ei lõpetanud, kuna peale tuli [[Saksa okupatsioon Eestis (1917–1918)|Saksa okupatsioon]] ja [[Märtsirevolutsioon|revolutsioon]]. [[Eesti Vabadussõda|Vabadussõja]] puhkedes astus Wiiralt 1918. aasta detsembri algul vabatahtlikuna [[Tallinna Kooliõpilaste pataljon]]i<ref name="ES, 1943" />. Ta võttis osa [[Kopli]]s formeeritud õpilaspataljoni õppustest ja määrati [[Soomusrong nr 2|soomusrongi nr 2]] dessantmeeskonda<ref name="ES, 1943" />. Rindel oli noor kunstnik kuni 1919. aasta märtsini, mil kooliõpilased toodi tagasi Tallinna ning rakendati valve- ja sisekaitseteenistusse<ref name="ES, 1943" />.
=== Wiiralt ja Pallas ===
Kui sügisel [[1919]] asutati Tartus [[Pallas (kunstikool)|Kunstiühingu Pallas kunstikool]], palus Wiiralt ennast üle viia [[Tartu Kooliõpilaste pataljon]]i. Palve rahuldati ja sama aasta detsembris, ikka veel sõdurina, hakkas Wiiralt vabal ajal kunstiõpinguid jätkama, kuni kevadel 1920 demobiliseeriti ning võis end täielikult kunstile pühendada.<ref name="ES, 1943" /> Wiiralt asus [[Anton Starkopf]]i [[skulptuur]]iateljees skulptuuri eriala õppima. Graafika õpetajat tollal koolis veel polnud. Graafikaklass avati koolis alles 1921. aasta oktoobris.<ref name="ES, 1943" /> 1920. aastast töötas noor kunstnik tollal Pallase õpetajaskonda mitte kuulunud [[Jaan Koort]]i juures õpilase-abilisena. Muuseas teostas ta Koorti puuskulptuur-[[büst]]i "Eesti neiu".<ref name="ES, 1943" />
Aastatel [[1922]]–[[1923]] jätkas Wiiralt [[Georg Kind
=== Pariisis ===
[[Pilt:Eduard Wiiralt, Põrgu (1932).jpg|pisi|Wiiralti "[[Põrgu (Wiiralt)|Põrgu]]" (1932)]]
1925. aastal määras vastloodud [[Eesti Kultuurkapitali Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsus]] Wiiraltile aastase stipendiumi enesetäiendamiseks [[Pariis
1926. aasta juunis tegi Wiiralt kolmenädalase reisi [[Itaalia]]sse ning pärast seda seisis ees raske talv Pariisis. Stipendium oli lõppenud, kodumaised [[honorar]]id kasinad ja kohapealsed tellimused esialgu veel kasinad. Et leivaraha saada, maalis Wiiralt siidirätikuid ja värvis nukke, mis oli vaeste kunstnike tüüpiline sissetulekuallikas Pariisis. Mais [[1927]] toimus Wiiralti isikunäitus, kus ta eksponeeris umbes 40 [[litograafia|litot]], [[puugravüür]]i, [[ofort]]i, [[monotüüpia]]t ja [[joonistus]]t. Näitusel oli hea müügiedu. See aitas kaasa tema valimisele [[Sügissalong]]i liikmeks samal aastal ning tõi talle edaspidi illustratsioonide tellimusi kirjastuselt Editions du Trianon<ref name=":0" />. [[1928]]. aasta aprillis toimus teine isikunäitus Pariisis A.-G. Fabre'i galeriis, kus oli väljas 40–50 tööd, peamiselt monotüüpiad ja [[õlimaal]]id. On märkimisväärne, et kunstnik tegi tollal palju monotüüpiaid ning koguni maalis; tuli orienteeruda ostjatele<ref name=":0" />.
=== Maroko ===
[[21. juuli]]st [[1938]] kuni [[17. veebruar]]ini [[1939]] elas ta [[Maroko]]s [[Marrakech]]is aadressil 61 Rue Ksour.
=== Kodumaal ===
1939. aasta septembris naasis Wiiralt Eestisse, kus sai kunstniku-konsultandi koha [[Riigi Trükikoda|Riigi Trükikojas]]. [[II maailmasõda|Teise maailmasõja]] aja veetis kunstnik [[Eesti]]s<ref name="uudis-maroko" />.
=== Viimased aastad Pariisis ===
[[1944]]. aasta kevadel sõitis Wiiralt [[Viin]]i oma tööde näitust korraldama. Kunstnike Majas korraldatud näituselt osteti mitu tööd Austria graafikamuuseumile Albertinale. Wiiralt kasutas Viinis võimalust oma tööde trükkimiseks Lauterbachi trükikojas. Tagasi Eestisse ta enam ei tulnud, vaid läks läbi [[Taani]] [[Rootsi]], kus peatuspaigaks oli esialgu põgenikelaager [[Kummelnäs
=== Pärand ===
Kunstniku viimasesse elupaika jäid tema vähesed isiklikud asjad ja [[gravüür]]id, [[joonistus]]ed, [[skits]]id ja kavandid ning graafikaplaadid. Lisaks arhiiv kunstniku päevikute, kirjavahetuse, fotode, dokumentide, raamatute ja näitusekataloogidega. Pärandi saatus otsustati saadik [[Kaarel Robert Pusta]] eestvõttel. Lootes Eesti tulevasele taasiseseisvumisele, otsustati see säilitada [[Stockholm]]is [[Eesti Komitee]] haldamisel. Tartu Ülikooli endise kunstiajaloo professori ja [[Stockholmi Ülikool]]i toonase kunstiajaloo professori [[Sten Karling
==Looming==
58. rida:
Wiiralti tuntuimate teoste hulka kuuluvad mitmed virtuooslikud ja väljendusrikkad loomagravüürid. Koduloomade kujutamist alustas kunstnik juba kodukohas Varangul ja Lammaskülas, joonistades nii kassi kui hobuseid. Stipendiaadina Dresdenis õppides avastas ta kohalikus loomaaias enda jaoks eksootilised loomad, nagu lõvid, tiigrid ning jõehobud. Õpilaspõlvest peale armastas ta joonistada inimesi, portreteerida oma lähedasi, koolikaaslasi, tüüpe turgudel ja tänavatel. Wiiralti lemmikžanriks oli kahtlemata "fantastilised portreed" – sageli grotesksed üldistused mõnest inimtüübist või inimlikust joonest.
Dresdeni-perioodil muutus Wiiralti graafika suurejoonelisemaks, stiililt jõulisemaks ja kindlapiirilisemaks. Ta sattus verismi mõjuorbiiti, mille kiindumus [[
Järgneval perioodil oli ta viljakas eelkõige raamatugraafikas. Aastatel 1923–1925 illustreeris Wiiralt [[Juhan Jaik|Juhan Jaigi]] "Võrumaa jutud", 1925 [[Jakob Kõrv]]i "Muinasjutud", [[1924]]–1925 [[Eduard Tennmann]]i [[usuõpetus]]e [[lugemik]]ud, [[1926]] koguteose "Eesti. Maa. Rahvas. Kultuur" ja [[1928]] [[Aleksandr Puškin]]i "[[Gabrieliidid]]", [[Marie Under]]i "Rõõm ühest ilusast päevast". Võimeka graafikuna töötas ta puulõikes ([[kõrgtrükk|kõrg]]- ja [[sügavtrükk|sügavtrükis]]), ofordis, [[akvatinta]]s (ka kõrgtrükis), [[litograafia]]s ja [[monotüüpia]]s.
1925. aasta sügisel, olles saanud [[Kultuurkapitali Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsus]]e üheaastase stipendiumi, sõitis Wiiralt enesetäiendamiseks Pariisi. Wiiralti esimese Pariisi-perioodi ja kogu noorusaegse loomingu tippteosed on "Põrgu" ([[1930]]–[[1932]], ofort, [[vasegravüür]]), "Kabaree" ([[1931]], ofort, vasegravüür), "Jutlustaja" ([[1932]], [[litograafia|lito]]) ja realistlikumad "Neegripead" ([[1933]], [[kuivnõel]]), "Claude" ([[1936]], puugravüür) ning "Lamav tiiger" ([[1937]], [[pehmelakk]]).
1931. aastast 1933. aasta kevadeni suhtles Wiiralt tihedalt [[Strasbourg
Kuigi kunstnik enne Teist maailmasõda kordagi kodumaad ei külastanud, osales ta eesti kunsti ülevaatenäitustel [[Riia]]s, [[Helsingi]]s, [[Berliin]]is, [[Moskva]]s, [[Kaunas]]es ja [[1933]]. aastal [[Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsus]]e poolt korraldatud graafikanäitusel [[Praha]]s.<ref name="PK, 1938" /> Isikunäitused toimusid Pariisis (1927, 1928, 1931), [[Philadelphia]]s (1928), [[Strasbourg]]is (1931) ja [[Amsterdam]]is (1935).
Reisil Marokosse 1938. aastal lõi Wiiralt töid, mis tabasid sügavamalt subjekti olemust, nt "Noor araabia poiss" (1940) ja "Berberinaine kaameliga" (1940).<ref name="uudis-maroko" />
[[1939]]. aasta sügisel, [[Teine maailmasõda|Teise maailmasõja]] puhkedes, sõitis Eduard Wiiralt tagasi Eestisse, kus lõi sellised tööd nagu "Eesti neiu" ([[1942]], pehmelakk, värviline akvatinta), "Viljandi maastik" ja "Virve" (mõlemad [[1943]], kuivnõel), "Monika" (1942, [[metsotinto]]) ja "Kaameli pea" (1939, puulõige).
1939. aastal Pariisist Eestisse naastes jättis ta osa oma trükiplaatidest trükimeister Taneuri kätte, kelle lese käest ta need pärast sõda taas kätte sai ning kohe uusi tõmmiseid tegema asus. 1947. hakkas ta osasid oma plaate vastupidavuse suurendamiseks [[galvaniseerimine|galvaniseerima]], kuna väliseestlaste seas oli nõudlus tema tööde järgi väga suur. Aastail 1946–1953 sündis Wiiraltil keskmiselt neli gravüüri aastas, ümbertöötlusi ja monotüüpiaid arvestamata. Juba 1930. aastatest alates oli kunstnik võtnud endale töötamiseks üha rohkem aega, mis oli osaliselt tingitud terviseprobleemidest, osalt väsimusest ja tüdimusest. Nende aastate tõelised pärlid on "Catherine Boullaire'i portree" (1948, kuivnõel), "Rahutus" (1950–1952, pehmelakk), "Sebra" (1953, pehmelakk). Prantsuse riik ostis 1949. aasta Sügissalongist rahvusraamatukogu jaoks 1939. aasta puugravüüri "Kaameli pea"<ref name=":1" />.
83. rida:
Kunstniku 100. sünniaastapäevaks 1998. aastal valmis [[Mai Levin]]i 350-leheküljeline, 200 reproduktsiooniga albumiformaadis ja [[kalingur]]köites põhjalik [[monograafia]] Eduard Wiiraltist, milles on kokkuvõte [[prantsuse keel|prantsuse]], [[inglise keel|inglise]], [[saksa keel|saksa]] ja [[vene keel]]es.
[[2004]]. aastast annab [[Kultuuriministeerium]] igal aastal välja [[Eduard Wiiralti nimeline stipendium|Eduard Wiiralti nimelist stipendiumi]]. Kunstitudengile või noorele kunstnikule välismaal enesetäiendamiseks antava stipendiumi suurus on 3000 eurot. Esialgu anti stipendiumi välja kunstiakadeemia aastapäeval, hiljem on seda tehtud kalendriaasta jooksul.
[[2010]]. aasta novembris avati Marokos Marrakechi vanalinnas Eduard Wiiralti kunagises elukohas mälestustahvel, millele on kirjutatud tekst nii eesti, prantsuse kui ka araabia keeles.<ref name="uudis-maroko" />
96. rida:
==Viited==
{{viited|allikad=
<ref name="PK, 1938">"E.Viiralt 40-aastane", [[Põhja Kodu]], 18.03.1938</ref>▼
<ref name="uudis-maroko">[http://uudised.err.ee/index.php?06218825 "Marokos avati Eduardi Viiralti mälestustahvel"] [[ERR]], 6. november 2010</ref>▼
<ref name="PL, 1938">"Viinis müüdi Ed. Viiraldi töid", [[Päevaleht]], 30.02.1938</ref>▼
<ref name="ES, 1943">[[Alfred Vaga]], "Eduard Viiralt skulptorina. Jooni kunstniku arenguteelt", [[Eesti Sõna]], 7.02.1943</ref>▼
<ref name=":2">Aleksis Rannit, Eduard Wiiralti noorusmailt, Our Life, nr. 3, 1948</ref>
▲<ref name="ES, 1943">[[Alfred Vaga]], "Eduard Viiralt skulptorina. Jooni kunstniku arenguteelt", [[Eesti Sõna]], 7.02.1943</ref>
<ref name=":0">[[Mai Levin]], Armastus Strasbourg'is. Eduard Wiiralt, Joonistusi ja graafikat Soome helilooja Juhani Komulaineni kogust, 2006. aastal [[Adamson-Ericu muuseum
<ref name=":1">Mai Levin, Wiiralt sõjajärgses Pariisis, KesKus, juuni 2009</ref>▼
<ref name="2MSQb">EKMA 10.8.5.52</ref>
▲<ref name="uudis-maroko">[http://uudised.err.ee/index.php?06218825 "Marokos avati Eduardi Viiralti mälestustahvel"] [[ERR]], 6. november 2010</ref>
▲<ref name=":1">Mai Levin, Wiiralt sõjajärgses Pariisis, KesKus, juuni 2009</ref>
▲<ref name="PK, 1938">"E.Viiralt 40-aastane", [[Põhja Kodu]], 18.03.1938</ref>
▲<ref name="PL, 1938">"Viinis müüdi Ed. Viiraldi töid", [[Päevaleht]], 30.02.1938</ref>
<ref name="ISOoh">http://www.kumu.ee/et/naitused/toimunud/2009 Eduard Wiiralti pärand – Eesti Komitee kingitus17.04–04.10.2009<br> Kumu kunstimuuseum</ref>
<ref name="IQsuQ">Valve Hinnov, Eesti kunsti ülevaatenäitused aastail 1918–1927, Tartu Kunstimuuseumi kogude teatmik. Tartu 1985</ref>
}}
== Välislingid ==
118. rida:
{{JÄRJESTA:Wiiralt, Eduard}}
[[Kategooria:Eesti graafikud]]
[[Kategooria:Kõrgema Kunstikooli Pallas õppejõud
[[Kategooria:Vabadussõja veteranid]]
[[Kategooria:Eestlased Prantsusmaal]]
|