Erinevus lehekülje "Karl Christoph von Lieven" redaktsioonide vahel

resümee puudub
[[File:Lieven Karl Andreevich.jpg|pisi|Karl Christoph von Lieven (1767–1844)]]
'''Karl Christoph von Lieven''' ([[vkj]] 1. veebruar 1767, [[Kiiev]] – 31. detsember 1844, [[Balgale]]) oli Balti kiriku- ja haridustegelane, sõjaväelane, [[Tartu ÜlikooliÜlikool]]i kuraator 1817-28, [[Venemaa Keisririik|Venemaa keisririigi]] rahvahariduse minister 1828-33, alates 1826 [[Riiginõukogu (Venemaa Keisririik)|Riiginõukogu]] liige.
 
== Elulugu ==
[[Lieven]]ite suguvõsa luges oma algust liivlaste vanemast [[Kaupo]]st, kes [[13. sajandisajand]]i algul ristiusku oli astunud. Suguvõsa oli arvukas ning on andnud palju riigitegelasi nii Vene[[Venemaa impeeriumiKeisririik|Venemaa keisririigi]] kui [[Balti provintsideprovintsid]]e teenistusse. Vürst Karl v. Lieveni isa [[Otto Heinrich Andreas von Lieven]] (1726–1781) teenis Vene[[Venemaa Keisririik|Venemaa keisririigi]] sõjaväes ja suri 1781 kindralmajori[[kindralmajor]]i aukraadis, tema ema vürstinna Charlotte Margarete v. Lieveni (snd Gaugerben, 1742-1828) kutsus Venemaa keisrinna [[Katariina II]] 1783 oma pojapoegade [[Nikolai Pavlovitš|Nikolai]] ja [[Mihhail Pavlovitš|Mihhaili]] kasvatajaks, ja temast sai tsaariperekonna[[tsaar]]iperekonna ülemkasvatajanna.
 
Karl sai koduse hariduse ja pandi noorelt sõjaväeteenistusse., 1792-94aastatel 1792–1794 teenis ta Leedus ja võttis osa Poola vallutamisest [[Kolmas Poola jagamine|kolmanda Poola jagamise]] ajal. 1797. aastal ülendati ta kindralmajoriks ja 1799 kindralleitnandiks, 1799-1800 täitis Karl v. Lieven Arhangelski[[Arhangelsk]]i sõjakuberneri[[sõjakuberner]]i ülesandeid.
 
1801. aastal läks Lieven erru ja asus elama Senteni[[Zentene mõisamõis]]a Kuramaale[[Kuramaa]]le. Seal kujunes temast müstiliste kalduvustega humaanne pietist[[pietism|pietis]]t, kes taotles kõlbelist enesetäiustamist usuliste elamuste alusel. Lieven osales agaralt piibliseltside[[piibliselts]]ide tegevuses alates nende loomisest 1821 kuni sulgemiseni 1826. Lievenil oli teeneid selles, et 1831. aastal lubas [[Nikolai I]] asutada protestantide piibliseltsi Venemaal, mille peakomitee esimees Lieven oli surmani.
 
Kuna Lieven oli seotud [[Aleksander I]] lähedaste müstiliste[[Müstika|müsti]]liste ringkondadega, sai just temast 1817. aastal Tartu ülikooli ja [[Tartu õpperingkond|õpperingkonna]] [[kuraator]]. Senise valgustuslike[[Valgustusajastu|valgustus]]like vaadetega kuraatori Fr. M. [[Friedrich Maximilian von Klinger|Klinger]]i väljavahetamine oli seotud keisri vaadetes toimunud muutustega, mille väljendusena selsamal aastal moodustati vaimulike asjade ja rahvahariduse ministeerium (selline asutus eksisteeris kuni 1824, mil [[Sinod|Sinodi]] rahvahariduse departemang ja välismaiste usutunnistuste[[usutunnistus]]te vaimulike asjade valitsus jälle [[rahvahariduse ministeeriumistministeerium]]ist lahutati). Täiendava ajendi kuraatorivahetuseks andis Tartu ülikooli tabanud inetu promotsiooniskandaal[[promotsioon]]iskandaal. Nimelt oli ülikooli nõukogu 1816. aasta suvevaheajal paljude õppejõudude äraolekut kasutades andnud doktorikraadi[[doktorikraad]]i kahele isikule, kellel selleks vähimatki õigus polnud (üks oli rätsep ja teine vabrikant Peterburist). Ajal, mil Vene, [[Austria keisririik|Austria]] ja [[Preisi monarhidkuningriik|Preisi]] [[monarh]]id olid 1815 sõlminud omavahel nn [[Püha Liit|Püha Liidu]], mis pidi tagama kristlik-patriarhaalse valitsemissüsteemi kestmise ja aitama alla suruda kõik rahvuslikud[[Rahvuslus|rahvusl]]ikud ja liberaalsed[[Liberalism|liberaal]]sed püüdlused (vajadusel interventsiooni[[interventsioon]]i teel), andis selline ülikooli poolne eksimus võimaluse rünnata ülikoolide autonoomiat. 1819. aastast otsustati kogu õpetus VeneVenemaa impeeriumiskeisririigis viia rangelt religioossele alusele (kaasa arvatud matemaatika ja loodusteadused). [[Peterburi ülikoolisülikool]]is sundis kuraator D. Runitš professoreid oma ratsionalistlikest[[Ratsionalism|ratsionalis]]tlikest vaadetest avalikult lahti ütlema, Kaasanis viis sealne kuraator M. Magnitski sisse üldised palvetunnid ja lasi anatoomilised preparaadid kui jumalateotuse religioossete austusavalduste saatel maha matta. Sellist tausta arvestades oli kuraator Lieven Tartus mõõdukas.<ref>{{Raamatuviide|autor=Lea Leppik|pealkiri=Rektor Ewers|aasta=2001|koht=Tartu|kirjastus=Ajalooarhiiv|lehekülg=}}</ref>
 
ÜlikooliTartu ülikooli tolleaegne [[rektor]], õigusajaloolane [[Gustav von Ewers|Gustav Ewers]] (1779-18301779–1830, rektor 1818-301818–1830) oskas saavutada kuraatori täieliku usalduse. Kuna Lieven ei olnud ise kunagi ülikoolis käinud, jättis ta ülikooli siseasjade ja teadustöö korraldamise täielikult rektori hoolde. Teisalt oli kuraator oma ema kaudu väga lähedalt seotud õukonnaga, ja nii said rektori palvel keisrile esitatud taotlused enamasti rahuldatud. Oma usuliste vaadete tõttu ei saanud Lieven olla aga ükskõikne usuteaduskonna[[Tartu Ülikooli usuteaduskond|usuteaduskon]]na suhtes ja kõik seni usuteaduskonnas tooni andnud ratsionalistlike vaadetega professorid vahetati Lieveni ametiajal välja pietistide või ortodokssete[[Ortodoksia|ortodok]]ssete luterlaste[[Luterlane|luterl]]aste vastu, mille tulemusel muutus täielikult Tartu usuteaduskonna üldilme.<ref>{{Raamatuviide|autor=Andreas Kaspar Friedrich Busch|pealkiri=Der Fürst Karl Lieven und die Kaiserliche Universität Dorpat unter seiner Oberleitung|aasta=1846|koht=Dorpat, Leipzig|kirjastus=E. J. Karow|lehekülg=}}</ref>
 
Lieveni-Ewersi aeg kujunes Tartu ülikooli esimeseks hiilgeajaks. Oluliselt paranes materiaalne baas: ülikool sai 1817. aastal uue, vanast palju suurema eelarve ja 1820. aastal uue põhikirja[[Põhikiri|põhikir]]ja. 1820. aastail ehitati ülikooli [[Tartu Tähetorn|tähetornile]] pööratav kuppel, [[Vana Anatoomikum|anatoomiateater]] sai tiibhooned, [[maneež]] kivihoone, laiendati [[Tartu Ülikooli Botaanikaaed|botaanikaaeda]] ja kõiki ülikooli teaduskogusid. Riiklike stipendiumide[[stipendium]]ide toel koolitati Tartus meedikuid VeneVenemaa keisririigi armeele ja sõjalaevastikule[[sõjalaevastik]]ule, luterlikke pastoreid[[pastor]]eid [[Venemaa Evangeeliumi Luteriusu Kiriku Peakonsistoorium#Evangeeliumi Luteriusu kirikud teistes kubermangudes|Lõuna-Venemaa]] saksakeelsetele kolooniatele[[koloonia]]tele, andi geodeesia alast täiendõpet kindralstaabi ohvitseridele. Tuntuim sellelaadne projekt oli [[Georg Friedrich Parrot]]i initsiatiivil loodud [[Professorite Instituut|professorite instituut]].
 
Kui Tartu ülikooli tegevuse esimesel 15 aastal oli teaduslike ekspeditsioonide tarvis ette nähtud raha jäänud kasutamata, siis 1820. aastail taotleti selleks suuri summasid korduvalt juurde (nt [[Otto von Kotzebue|O. v. Kotzebue]] teine ümberilmareis, [[Friedrich Georg Wilhelm von Struve|F. W. Struve]] juhitud [[Struve geodeetiline kaar|Suur Vene kraadimõõtmine]], C. F. [[Carl Friedrich von Ledebour|Ledebouri]] ja [[Alexander Georg von Bunge|A. Bunge]] retked Altaisse, [[Jean Jacques Friedrich Wilhelm Parrot|F. Parroti]] retk Araratile[[Ararat]]ile, juuraprofessor W.[[Walter F.Friedrich ClossiuseClossius]]e arhiiviekspeditsioonid Venemaa kloostritesse jmt). Ühtekokku sai ülikool 1818-301818–1830 eelarveväliseid toetusi peaaegu teise eelarve mahus.
 
ÜlikooliTartu ülikooli osatähtsus kohaliku hariduselu suunajana vähenes sel ajal järkjärgult: pärast talurahva vabastamist pärisorjusest[[pärisorjus]]est ([[Eestimaa talurahvaseadused|Eestimaal]] [[1816]], [[Liivimaa talurahvaseadused|Liivimaal]] ja Kuramaal [[1819]]) rajatud talurahvakoolide[[talurahvakool]]ide süsteemi ei allutatud ülikooli koolikomisjonile, vaid luterlikule kirikule ja kohalikule aadlile. 1804. aastal postuleeritud ühtluskooli[[ühtluskool]]i süsteem asendati 1828 seisusliku koolisüsteemiga ka linnades ja 1837 Tartu ülikooli koolikomisjon kaotati.
 
Karl Christoph von Lieveni tegevus VeneVenemaa riigikeisririigi rahvahariduse ministrina väga olulist jälge ei jätnud, ja ta vahetati peagi välja jõulisema Uvarovi vastu.
 
== Viited ==
70 056

muudatust