Menandros: erinevus redaktsioonide vahel

'''Menandros''' (vanakreeka keeles Μένανδρος, ladinapäraselt Menander; 342/341 eKr – 291/290 eKr) oli [[Vana-Kreeka|vanakreeka]] [[näitekirjanik]], [[Ateena linnriik|Ateena]] [[uus komöödia|uue komöödia]] tuntuim esindaja.<ref name=Konstan>{{cite book|last=Konstan|first=David|title=Menander of Athens|year=2010|publisher=Oxford University Press|location=Oxford|isbn=0199805199|pages=3–6}}</ref> Ta olevat kirjutanud 105<ref>Apollodoros, "Kroonika", [http://www.attalus.org/translate/apollodorus.html#43 fr. 43] (teda tsiteerib [[Aulus Gellius]], "[[Atika ööd]]", 17.4).</ref>, 108<ref name="Suda">[http://www.stoa.org/sol-entries/mu/589 Suda μ 589].</ref> või 109<ref>Aulus Gellius, "Atika ööd", 17.4.</ref> komöödiat ja võitnud [[lenaiad]]e festivalil kaheksal korral auhinna.<ref>Apollodoros, "Kroonika", [http://www.attalus.org/translate/apollodorus.html#43 fr. 43].</ref> Ei ole teada, kui mitu korda ta võitis [[linnadionüüsiad|linnadionüüsiate]] festivalil.

Menandros oli [[Antiikaeg|antiikajal]] menukas autor, ent tema teosed läksid [[keskaeg|keskajal]] kaotsi ning tänapäeval on need tuntud peamiselt [[papüürus]]tel säilinud katkenditena. Peaaegu tervikuna on meieni jõudnud ainult üks [[komöödia]], "Dyskolos" ("[[Pahurdaja]]").

Võrreldes vana atika komöödiaga, mille peamine esindaja on [[Aristophanes]], on Menandrose teosed nii vormi kui sisu poolest erinevad. Vormiliselt on Menandrose komöödiates viis osa, mille vaheline aeg on täidetud koori-interluudiumitega[[interluudium]]itega, mille jaoks ei ole kirjutatud laule ega dialooge.<ref name="VKA">"Vanakreeka kirjanduse antoloogia", Tallinn: Varrak, 2006, lk 322.</ref> Tegevuskohaks on tavaliselt linna- või külatänav, sagedased motiivid on võrgutatud tüdruk, hüljatud laps, äratundmine märkide järgi, põgenemised, kaksikute segiminek, surnuks peetud kangelaste naasmine jne.<ref name="VKA" /> Vana-atika[[Vanaatika komöödiagakomöödia]]ga võrreldes ei iseloomusta Menandrose teoseid mütoloogilisus ega poliitiline päevakajalisus.<ref name="VKA" /> Need kujutavad pigem lihtsustatult keskklassi perekonnaelu, tuginedes tugevalt stereotüüpsetele karakteritele, nagu sõdur, [[filosoof]], parasiit, [[hetäär]].<ref name="VKA2">"Vanakreeka kirjanduse antoloogia", Tallinn: Varrak, 2006, lk 323.</ref>

Menandros armastas oma teostes kasutada [[Vanasõna|vanasõnalisi]] väljendeid ja sententse[[sentents]]e, nendest pandi hiljem kokku eraldi kogumik (peamiselt üherealised sententsid ehk monostihhid), mis oli käibel kooliõpetuses.<ref>Vt Siegfried Jaekel, ''Menandri sententiae'', Leipzig: Teubner, 1964; Carlo Pernigotti, ''Menandri sententiae'', Firenze: Olschki, 2008.</ref>

Menandrose komöödiad olid eeskujuks [[Rooma riik|Rooma]] komöödiakirjanikele, nii põhinevad tema teostel [[Terentius]]e "Eunuchus", "Andria", "Heauton Timorumenos" ja "Adelphoe" (mõnel juhul on kombineeritud mitme komöödia materjali). Ka [[Plautus]]e "Bacchides" ja "Stichus" arvatakse põhinevat Menandrose originaalidel. Teda jäljendasid ka [[Caecilius Statius]], [[Luscius Lanuvinus]], [[Turpilius]] ja [[Atilius]].

Menandrosele omistatakse ka mõnede epigrammide[[epigramm]]ide autorsus; "Suda"<ref name="Suda" /> omistab talle ka kirjad Ptolemaios I Soterile ning mõned proosateosed.

Suurem osa Menandrose loomingut sisaldavatest [[Käsikiri|käsikirjadest]] hävis keskajal (arvatavasti 7.–8. sajandil), teati vaid tuhatkond tsitaati, mis ulatusid mõnest sõnast paariteistkümne reani.<ref name="VKA" /> Väidetavalt olevat [[Federico da Montefeltro]] raamatukogu [[Urbino]]s sisaldanud Menandrose kõiki teoseid, ent see koodeks läks ilmselt varsti kaduma, v-o siis, kui [[Cesare Borgia]] Urbino hõivas.<ref>[[Jacob Burckhardt]], "Itaalia renessansikultuur", tõlkinud [[Ilmar Vene]], Tartu: Ilmamaa, 2003, lk 167 ja märkus 107, lk 495.</ref>

19. sajandil kogusid Menandrose säilinud (s.o teiste autorite tsiteeritud) fragmendid kokku [[Augustus Meineke]] ("[[Fragmenta Comicorum Graecorum]]", IV köide, 1841) ja [[Theodor Kock]] ("[[Comicorum Atticorum Fragmenta]]", III köide, 1888). Need sisaldavad u 1650 [[Värss|värsirida]] või selle osa, millele lisandub terve hulk üksikuid sõnu, mida tsiteerivad antiikaja [[leksikograaf]]id.

Olukord muutus oluliselt 20. sajandi alguses, kui leiti nn [[Kairo koodeks]], mis avaldati 1907. aastal. See sisaldas pikemaid osi komöödiatest "Samia" ("Samoslanna"), "Perikeiromene" ("Äralõigatud palmik") ja "Epitrepontes" ("Vahekohus"), lõigu komöödiast "Heros" ("Kangelane") ning veel ühe fragmendi identifitseerimata teosest. Juba 1906. aastal oli avaldatud muumiakartonnaažist leitud 115 rida komöödiast "Sikyonioi" ("Sikyonlased").

2003. aastal leiti [[Vatikani raamatukogustraamatukogu]]st [[palimpsest]], mis oli 9. sajandil üle kirjutatud [[Süüria keel|süüriakeelse]] vaimuliku tekstiga. [[Pärgament|Pärgamendi]] mahakustutatud tekstikiht osutus 4. sajandi Menandrose käsikirjaks. Säilinud lehtedel on osa "Pahurdajast" ning 200 rida identifitseerimata komöödiast.<ref name="harlfinger">Dieter Harlfinger, [http://www.forum-classicum.de/archiv104.htm#harlfinger "Warten auf Menander im Vatikan. 400 griechische Komödienverse in einer syrischen Palimpsest-Handschrift entdeckt"], ''Forum Classicum'', 2004 (inglise keeles: Roger Pearse, [http://www.roger-pearse.com/weblog/?p=1515 "Waiting for Menander in the Vatican: 400 verses of Greek comedy discovered in a Syriac palimpsest manuscript"]).</ref><ref>F. D’Aiuto, "Graeca in codici orientali della Biblioteca Vaticana (con i resti di un manoscritto tardoantico delle commedie di Menandro)", in: ''Tra Oriente e Occidente. Scritture e libri greci fra le regioni orientali di Bisanzio e l’Italia'', a cura di Lidia Perria, Roma 2003 (= Testi e studi bizantino-neoellenici XIV), lk 227–296 (eriti lk 266–283 ja tahvlid 13–14).</ref>

* "Dyskolos" ("Pahurdaja"; peaaegu tervik; eesti keeles "Vanakreeka kirjanduse antoloogias", Tallinn: [[Varrak (kirjastus)|Varrak]], 2006, lk 323–370, tõlkinud ja kommenteerinud [[Mari Murdvee]])

* "Epitrepontes" ("Vahekohus", suurem osa; eesti keeles katkendid "Kreeka kirjanduse antoloogias", Tallinn: [[Eesti Riiklik Kirjastus]], 1964, lk 471–478, tõlkinud [[Ain Kaalep]] ja [[Ülo Torpats]])