Magnetlint: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
PResümee puudub
130. rida:
Paljud asusid selle probleemi kallal töötama. Jack Mullin ja [[BBC]] spetsialistid tulid välja algeliste süsteemidega, milles pandi lint suurel kiirusel üle paigalseisva magnetpea liikuma. Kumbki süsteem ei leidnud laia kasutuselevõttu väga suure lindikiiruse vajalikkuse tõttu (mis selle ajastu tehnika korral 10 m/s suurusjärgus).
 
Läbimurde videosignaali magnetilise salvestuse osas tõi elektroonikafirmas Ampex töötanud [[Charles Ginsburg]]i juhitud meeskond, kes võttis kasutusele laia lindi ja suure kiirusega pildiga sünkroniseertultsünkroonitult pöörleva kirjutuspea, jättes selle juures lindi liikuma vastuvõetaval (normaalsel) kiirusel. Pea kiire pöörlemisega saavutati väga kõrge pealt-lindile kiirus, millega oli võimalik salvestada ja taasesitada mustvalget videosignaali vajalikus sagedusribas. Selle süsteemi nimi oli Quadruplex ja selles kasutati lahtisel rullil olevat 51 mm laiust linti, millele kirjutati ristskaneeringuga (inglise keeles ''transverse scan''). Analoogmagnetsalvestusele kiirete mehaaniliste liikumiste kasutamise juures iseloomuliku signaali amplituudi ebastabiilsuse tõttu (lindi ja magnetpea kontakti probleem) hakati selle juures sarnaselt televisiooniülekandega kasutama kõrgsageduslikku kandevsiganaali, mille sagedust moduleeriti videosignaaliga. Pildi heledussignaali stabiilsus paranes selle tulemusena rohkem kui kümnendsuurusjärgu võrra, mis andis juba täiesti vastuvõetava videosalvestise.
 
Professionaalse videosalvestuse ribalaius on reeglina vastav kasutatava televisioonisüsteemi ribalaiusele. Parema pildikvaliteedi saamiseks on aga kasutatud ka teisi ribalaiusi ja ridade arvu kaadris. Kaadrite arv on reeglina olnud ikka kas 50 (Euroopas) või 60 (USA-s) poolkaadrit sekundis.