Koer: erinevus redaktsioonide vahel

Viimase paarisaja aasta jooksul on paljud loodusteadlased (G. Buffon, P. S. Pallas, [[Carl von Linné]] jpt) koera põlvnemist uurinud. Koera esiajalooliste vormide uurimisele andis tõuke 1861. aasta Šveitsi ja Triooli kiviaegsete inimasulate väljakaevamine, kust leiti koera jäänuseid. Leitud koer nimetati [[sookoer]]aks ehk turbakoeraks (''Canis familiaris palustris'').<ref>Essenson 1985: 5</ref>

Esimene teadaolev koeralaadne loom on ''[[Cynodictis]]'' (kassitaoline loom).<ref>Essenson 1985: 8</ref><ref>[http://www.royal-canin.de/index.php?id=2713 Ursprünge und Evolution des Hundes./ Ursprung der Hunde]</ref> Arvatavalt põlvnevad kõik kodukoerte liigid aasia hundist. Üheks väikesekasvuliste aasia huntide kodustamise eelduseks võib pidada fakti, et nad on raipesööjad, suurekasvulised Euroopa ja Põhja-Ameerika hundid püüavad ja tapavad suuri saakloomi.<ref>Fogle, 2007, lk 17.</ref>

Geneetilised uuringud kinnitavad, et esimesed huntkoerad ilmusid Aasiasse 40 000 – 100 000 aastat tagasi. Umbes 20 000 aastat tagasi liikusid inimene ja koer mööda Beringia maismaasilda Põhja-Ameerikasse.<ref>{{kas|sama}} lk. 20.</ref> Eelajalooline koopamaaling Tšaadis Ennedi platool kujutab koera varases inimühiskonnas, arvatavasti abilisena suurulukite küttimisel.<ref>{{kas|sama}} lk. 18.</ref>

Kõik tõud (uuriti 85 koeratõugu) kuuluvad ühte neljast omavahel suguluses olevasse tõugrupeeringusse. Enamik tänapäeva koeratõuge on kõigest viimase 300 aasta valikulise aretuse tulemus.<ref>{{kas|sama}} lk. 22.</ref>

Erinevused koera ja tema hundist eellase ülesehituse vahel on minimaalsed. Kuigi koerad varieeruvad oma suuruselt ja välimuselt rohkem kui ükski teine imetaja, on nende ehitus alati sama.<ref>Fogle, 2007, lk. 30.</ref>

'''Tiinuse kestus''' 2,5 kuud, '''korraga sündinud poegade arv''' 2–10<ref>A ja O taskuteatmik 1987 / [U. Agur, R. Aro, R. Blum-Russak ... jt. ; toimetanud Helgi Tüksammel]. Tallinn : Valgus, 1987.</ref><ref>A ja O taskuteatmik 2004 / [koostajad Maarja Aasmäe ... jt. ; juhtivtoimetaja Linda Pool]. Tallinn : Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2003.</ref>

Nende kolme põhitüübi vahel võib ära jagada kõik koeratõud. Loomulikult on olemas ka segatüüpe: jõud ja kiirus (norra hall põdrakoer, ''bouvier''), jõud ja vastupidavus (Kesk-Euroopa valve- ja karjakoerad).<ref>Roosioks, Vilve. Kasvatus ja aretus – kas saladus või teadus? / Koer (2006) nr. 2. lk. 10–11.</ref>

Koertel on topeltkasukas, mis koosneb pehmest aluskarvast ja pikemast kaitsvast pealiskarvast. Koerad ajavad regulaarselt karva ning uuendavad karvkatet. Kõige aktiivsem karvavahetus leiab aset kevadel, mil paksu talvekasukat enam ei vajata. Sügisel vahetatakse õhem suvine karvkate välja pikema ja tihedama talverüü vastu.<ref>Fogle, 2005 lk. 24–25.</ref>

Karvkatte struktuur on koeratõugudel erinev. Näiteks ''basenji'' on kohanenud soojema kliimaga ja kaotanud aluskarva, milleks enam vajadust ei ole.<ref>Fogle, 2007 lk. 30.</ref>

Sagedamini esinevad karvastiku tüübid on: '''karm karvastik''' – tugev ja kare kattekarv, sageli koos hea aluskarvaga (foksterjer, šoti hirvekoer); '''kähar karvastik''' – väikesed ja kõvade või suurte ja õhuliste kiharatega karvastik (''bichon'' (''bichon frisé'')); '''lühike/sile karvastik''' – lühike ja tihe kattekarv, koos aluskarvaga või ilma; '''pikk karvastik''' – küllalt pikk, mitmesuguse struktuuriga kattekarv, koos aluskarvaga või ilma.<ref>Swanstein, 2007 lk. 16–17.</ref>

Koer on suure kohanemis- ja aklimatiseerumisvõimega ega ole eriti nõudlik pidamistingimuste suhtes. Eestis reguleerib koerapidamist määrus [https://www.riigiteataja.ee/akt/13199887?leiaKehtiv '''"Lemmikloomade pidamise nõuded"''']. Kõikidest koerateemalistest raamatutest saab ohtralt juhiseid, kuidas koera pidada ja millega arvestada.

Peamine reegel: '''koera peab sotsialiseerima, koolitama (mõnda vähem, teist rohkem) ja kasvatama nii, et temast saaks normaalne ühiskonnaliige'''. Kui peres on koer, ei ole omanik enam oma aja peremees.<ref>Ert, Mägi, 2007 lk. 12–13.</ref>

Kuigi maailmas on ametlikult üle 400 koeratõu, moodustavad 20 populaarsemat peaaegu pool kõigist tõukoertest ning 50 populaarsemat enam kui 90% kõigist koertest.<ref>Fogle, 2005, lk. 50.</ref>

: 10. [[alaska malamuut]] (98)<ref>Pikkov, Valetina. 2007. a. EKL registrisse kantud koeratõud / Koer (2008) nr. 1. lk. 53.</ref>

Kui kennelklubid klassifitseerivad koeri endiselt 19. sajandi keskpaigas eristatud, tänapäeva mõistes ajalooliste funktsioonide järgi, siis enamik koeraomanikke peab tänapäeval koera lemmikloomana. Tulevasele koeraomanikule on tavaliselt kõige tähtsam argument looma suurus.<ref>Fogle, 2007, lk. 52.</ref>

Esimene Eesti teadaolev regionaalne aretus jääb 18.–19. sajandisse, mil kohalikest linnukoertest olevat Baltimail tõuaretuseks kasutatud [[liivimaa linnukoer]]a (''Livländischer Vorsteher''). Nad olid suured lõhestatud ninaga, tüübilt üsna ühtlased loomad. Vanade asjatundjate oletusel oli neis koertes rohkesti pointeri verd. Nad olid puhtad seisukoerad.<ref>Tehver, 1937. lk. 117.</ref>

: Karjakoer '''krants'''. Must kuni pruunikas, valge kaeluse ja valge sabaotsaga, elav. Uuteks liinideks kasutati šoti lambakoeri.<ref>Jaama, Kr. Talukoerte tõuaretus / Põllutöökoja Aastaraamat VIII 1939/40 (Tallinn, 1940) lk. 169–171.</ref><ref>[http://www.koertekoda.ee/forum/viewtopic.php?t=596 Noppeid eesti koerte ajaloost]</ref> Aretus jäi pärast sõda soiku.

Ainus päris (koos standardiga, kuid mitte FCI tunnustatud) oma koeratõug on ajukoer – '''[[eesti hagijas]]'''. Tõu aretamine sai Eestis hoo sisse 1930. aastatel, mil meil keelati jahipidamises kõrgemate kui 45 cm kõrguste koerte kasutamine. Nõnda tekkis vajadus madalakasvulise kodumaise hagijatõu järele, kes oleks Eesti oludes töötamiseks piisavalt tugev. Aastatel 1947–1954 vaadati üle ja hinnati Eestis 2460 hagijat (tõugudest inglise madalajalgne hagijas (''beagle''), inglise rebasehagijas (''foxhound''), šveitsi hagijas (''Gewöhnlicher Schweizer Laufhund''), lutzerni hagijas (''Luzernen laufhund'') ja berni hagijas (''Dreifarbiger Berner Laufhund'')), kellest valiti tõu aretamiseks kõlblikud koerad. Korraldati näitusi, ülevaatusi ja peeti tõuraamatut. 1954. aastal kinnitati tõustandard.<ref>[http://www.eestihagijas.ee/eestihagijas.htm#Ajalugu Eesti hagijas / Ajalugu]</ref><ref>Lundava, 2007, lk. 233.</ref> Tänapäevase kehtiva tõustandardi kinnitas Eesti Kennelliit 8. novembril 2007.<ref>[http://www.kennelliit.ee/eesti_hagijas/toustandard Eesti hagijas / Tõustandard]</ref>

Esialgu aretati koeri konkreetseks otstarbeks, näiteks kodu kaitsmiseks, karja valvamiseks või jahtimiseks. Inimesed tegid niisuguseid valikuid, et tulemuseks oleks parim töökoer. Kroonitud pead aga lisasid koeraaretusse uue suuna, mis pidas silmas enam koera kuju ja temperamenti.<ref>Fogle, 2005, lk. 52.</ref> Tekkis uus rühm koeratõuge – dekoratiivkoerad, keda inimene pidas esteetiliste ja muude vaimsete vajaduste rahuldamiseks.<ref>Essenson, 1985, lk. 151.</ref> 19. sajandi keskpaigaks oli välimuse järgi aretatud koerte pidamine kogu Euroopa jõukamale rahvale juba tavaline.<ref>Fogle, 2005, lk 52.</ref> Samasse aega jääb ka kennelklubide asutamine ning tõugude klassifikatsioonisüsteemi ja esimeste tõustandardite loomine.

Kuigi see loetelu on eelmisest põhjalikum ja kirjeldab koerte erinevaid rakendusvõimalusi, ei kajasta see ikkagi koerte rollide tõelist eripalgelisust.<ref>Fogle, 2007, lk. 40–41.</ref><ref>Palmer, 2006, lk. 10–11.</ref>

Kogu tänapäevane künoloogiline töö põhineb tõukirjeldustel ehk '''[http://www.kennelliit.ee/standardid tõustandarditel]'''. See on koerakasvatajale ja kohtunikele kohustuslik, selle sisu respekteeritakse ning sihte ja pürgimusi järgitakse.<ref>Carl-Johan Adlercreutz, 2004 lk 42.</ref> Tõustandardis kirjeldatakse detailselt, milline peab koer välja nägema, et olla tõu ideaalne eksemplar. FCI-s on kokku lepitud, et iga koeratõu päritoluriigis on kenneliorganisatsioon, millel on õigus koostada tõustandardit.<ref>Barvefjord, 2007 lk. 9.</ref> Eesti on tõustandardi kirjutanud [http://www.kennelliit.ee/eesti_hagijas/toustandard eesti hagijale].

Isegi kui tõustandardid näivad süütutena, võib nende loomise ja kohandamise taga peituda varjatud eesmärk. Kui Nõukogude Liit 20. sajandi keskpaigas pea kogu Soome Karjala ala anastas, sai see kodumaaks sadadele karjala karukoertele, kes hiljem nimetati ümber vene-euroopa laikadeks.<ref>Fogle, 2007, lk. 53.</ref>

1912. aastal loodi [[Rahvusvaheline Künoloogiline Föderatsioon]] (Fédération Cynologique Internationale (FCI)), millesse kuulusid esmajoones Euroopa riigid. FCI koordineerib rahvuslike organisatsioonide tööd.<ref>Carl-Johan Adlercreutz, 2004 lk 17.-2117–21.</ref>

Järjekindlat ja ratsionaalset tõukoerte (peamiselt jahikoerte) importi ning aretust hakkasid siinsed suurmaapidajad harrastama 19. sajandi lõpupoole. Jahikoeri imporditi Inglismaalt, Venemaalt, Prantsusmaalt ja Saksamaalt. Imporditud tõugudest on teada hurdad, hagijad e brakid (siin tunti neid jänesekoerte nime all). Rebase- ja mägraurgudes kasutati mägrikud e taksikoeri ja basseekoeri.<ref>Tehver, 1937., lk. 116.</ref>

1897. aasta märtsi Eestimaa Jahisõprade Seltsi peakoosolekul koostati ametlik programm 20.–22. mail Riias toimuvaks esimeseks Balti kõigi koeratõugude (v.a taskukoerad) näituseks. Selle näituse ajal tuldi mõttele ellu kutsuda '''Balti Puhtatõuliste Koerte Kasvatajate Selts''' (Baltischen Verein von Lieberhaben reinblütiger Hunde). Selts keskendus tõuaretuses jahi- ja valvekoertele.<ref>Starast, Ain. Lehekülgi organiseeritud koerakasvatuse ajaloost Eestis. / Koer (1993) nr. 3. lk. 4–8.</ref><ref>Lundava, Indrek. Ettekanne Eesti koeranduse ajaloost EKL konverentsil / Koer (2005) nr. 1. lk. 7.</ref>

1930. aastate lõpuks oli EKK rahvusvahelise organisatsioonina tunnustatud ning sai kutseid kõikidele rahvusvahelistele künoloogide kongressidele, samuti vahetas ta paljude välismaa klubidega auhindu, tõuraamatuid, reegleid jne. EKK võeti vastu ka Saksamaa Künoloogiliste Ühingute Liitu (varem oli liitunud üle 300 ühingu). Hea läbikäimine oli Soome, Läti, Prantsusmaa, Austria, Rumeenia, Itaalia, Hispaania jt analoogsete klubidega.<ref>Tehver, 1937., lk. 118–119.</ref><ref>Lundava, Indrek. Ettekanne Eesti koeranduse ajaloost EKL konverentsil / Koer (2005) nr. 2. lk. 13–14; nr. 3. lk 14–15.</ref>

Pärast II maailmasõda üritasid endised Eesti Kennelklubi liikmed oma tegevust aktiveerida ja asutasid '''Eesti Tõukoerte Kasvatajate Ühingu''' (1944–1955). Ühingu aktivasse võib kanda Eesti ainsa omamaise koeratõu – '''eesti hagija''' – lõpliku formeerimise.<ref>Lundava, 2007, lk. 233.</ref>

Nõukogude perioodil jagunes koerakasvatustöö kahe organisatsiooni vahel. Jahikoerte kasvatust ja tõuaretust suunati '''Eesti NSV Künoloogide Nõukogust''', mis asus Eesti NSV Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeeriumi alluvuses. Teenistus- ja dekoratiivkoerte tööd juhtis '''Eesti Vabariiklik ALMAVÜ<ref>Armee, Lennuväe ja Mereväe Abistamise Vabatahtlik Ühing (vene. k. Добровольное общество содействия армии, авиации и флоту, lüh. ДОСААФ)</ref> Teenistuskoerte Kasvatajate Klubi'''.<ref>Essenson, 1985, lk. 4.</ref>

1989. aasta juulis toimus Tallinna merepäevade raames Pirita jõekäärus koertenäitus, mille korraldasid aktivistid Eesti koerakasvatajate organisatsioonidest. Näitus päädis koosviibimisega, millest võtsid osa Soome Kennelliidu esindajad Kari Järvinen ja Hans Lehtinen, kes informeerisid, et FCI on andnud Soome Kennelliidule ülesande hinnata 1989. aasta augustiks tõukoerte alal tehtavat tööd NSV Liidus. Hinnang sisaldas palju negatiivset. Peamised puudused olid seotud ühtse keskorganisatsiooniga, mida võiks usaldada koostööpartnerina. Näitust korraldanud aktiiv võttis eesmärgi ellu kutsuda '''Eesti Kennelliit''' (EKL). Asutamiskongress toimus 9. detsembril 1989. Esimene rahvusvaheline näitus (CACIB) korraldati 1993. aasta mais. Alates 1999. aastast on Eesti FCI täisliige.<ref>Lundava, 2007, lk. 14–17.</ref>