Erinevus lehekülje "Itk" redaktsioonide vahel

Lisatud 2425 baiti ,  2 aasta eest
resümee puudub
===Itk===
{{See artikkel| on mõistest; Eesti ansambli kohta vaata artiklit [[Itk (ansambel)]]; akronüümi kohta vaata [[ITK]]}}
 
Itk on rituaalne praktika ja tehnika, mida kasutatakse traditsioonilises kultuuris kriisiolukordade markeerimiseks ja nendest ülesaamiseks. Sellised olukorrad on harilikult seotud surma, abiellumise, võõrsile lahkumise, taaskohtumiste, personaalsete kriiside ning teiste sarnaste situatsioonidega, kus on oluline emotsioonide kanaliseerimine, leinast ülesaamine ning enese määratlemine muutunud olukorras.
'''Itk''' (ka: ''nutulaul'', ''kaebelaul'', ''leinalaul'', ''surmalaul'') on [[improvisatsioon]]iline [[Retsitatiiv|retsitatiivne]] [[rahvalaul]], mis väljendab muret, kurbust ja [[lein]]a; ühtlasi rahvalaululiik<ref name="EE">{{EE|4|26}}</ref><ref>http://www.ents.ee:81/Default.aspx?aid=-484795 (vaadatud 04.11.2013)</ref>.
 
Rahvaluuleteaduslikust aspektist on itk omaette folkloorižanr ja praktika, esituslikult on tegemist iseseiseva vokaaltehnika või kõneaktiga. Itkule on omane vähem või rohkem iseloomulik meloodika, mis tavajuhtudel pole ei kõnelemine ega laulmine, vaid jääb pigem nende vahele. Oluline ja itkule karakteerne on itku tekst, mis põhineb traditsioonilistele, sageli vägagi välja arendatud poeetilistele vormelitele, mis raamivad ja kujundavad iga esituse konkreetsest situatsioonist tulenevat individuaalsust ja improvisatoorsust. Itku meetrika ja värsistruktuur on reeglina suhteliselt labiilsed.
Itku laulja ('''itkeja''') on enamasti olnud naine<ref name="EE"/>.
 
Itku funktsioon on vaatamata valdavalt individuaalsele esitusele pigem kollektiivne. Surnuitkud on kommunikatsioonivahendid elavate ja surnute kogukonna vahel, nende esitamistel (taas)markeeritakse ja turvatakse eri maailmade piiri, hoitakse diplomaatilist suhtlust ja vahetatakse informatsiooni surnutega, et tagada sealpoolsuse heasoovlikkust ja vältida ootamatusi lahkunud kogukonna esindajate poolt (näitkeks kodukäimine). Matusesituatsioonis esitatavatel itkudel on sageli surnu hinge teispoolsusse juhatav ülesanne. Pulmades (ja siirderiitustes üldse) aitab itk asjaosalistel mõtestada toimuvaid ühiskondlikke- ja rollimuutusi, asetada end uude olukorda ja luua turvaline alus edasiseks eluks. Enam individuaalsed on nn. juhuitkud, mis võivad olla esitatud üksi olles vastava meeleolu ajel.
==Vaata ka==
 
*[[Eleegia]]
Itkemist pole üldjuhul spetsiaalselt õpitud, suulises kultuuris on see oskus omandatud passiivselt ning ta on aktualiseerunud vastava situatsiooni tekkides inimese elus. Läänemeresoome rahvakultuuris on itkejad olnud valdavalt naised. Häid itkejaid on hinnatud ning nad on täitnud kogukonnas tähtsat rolli. Eesti rahvakultuuris on itk eksisteerinud muinasajal ja küllap ka hilisematel sajanditel, kuid tõenäoliselt koos reformatsiooni tulekuga on ta ideoloogilistel põhjustel avalikust kasutusest sajandite jooksul välja tõrjutud. Küll on itkemine viimaste aegadeni säilinud setudel, samuti Venemaa läänemeresoome rahvastel. Iseäranis monumentaalsed ja poeetiliselt välja arendatud on karjala ja vepsa itkud.
*[[Käsu Hansu nutulaul]]
 
==Viited==
{{viited}}
 
Arukask, Madis 2011. Suheldes üle piiri: ekshumatsioon ja surnuitkude žanriline mälu. – Mäetagused. Elektrooniline ajakiri, 47, 39 – 64. http://www.folklore.ee/tagused/nr47/arukask.pdf
==Kirjandust==
 
* I. Rüütel. Setu surnuitkud 1, 1981
Salve, Kristi 2000. Oh mu hiusta ilusta. – Sator 1. Artikleid usundi- ja kombeloost (toimetanud Mare Kalda ja Mare Kõiva). Eesti Kirjandusmuuseum, 85 – 101. http://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/sator/sator1/sator1-6.pdf
* V. Sarv. Setu itkukultuur. Ars musicae popularis 14, 2000
* M. Kõiva, K. Salve ja Ü. Tedre. Tagasipöördumatus. Sõnad ja hääl, 2000.
 
Sarv, Vaike 2000. Setu itkukultuur. Ars musicae populaaris, 14. Tartu, Tampere: Eesti Kirjandusmuuseum.
[[Kategooria:Rahvalaul]]
Tagasipöördumatus. Sõnad ja hääl (toimetanud Mare Kõiva, Kristi Salve ja Ülo Tedre). Eesti Kirjandusmuuseum, 2000. ISBN: 9985926870
14

muudatust