'''Ljubov Rebane''' (1953. aastani Šagalova; [[6. september]] [[1929]] [[Leningrad]] – [[13. juuni]] [[1991]]) oli Eesti [[füüsik]].<ref>EE 14: 418.</ref>
Ta lõpetas 1947. aastal Leningradi 78. kk-iKeskkooli ja [[1952]]. aastal [[Leningradi Riiklik Ülikool|Leningradi Riikliku Ülikooli]] füüsikaosakonna kiitusega.
Vanemad olid teadlased (keemikud) –, isa Aleksandr Šagalov pälvis Stalini teaduspreemia. Ljubov Rebane oli füüsik [[Karl Rebane|Karl Rebase]] abikaasa, füüsikute [[Aleksander Rebane|Aleksander]] ja [[Inna Rebane|Inna Rebase]] ema.
Füüsika-matemaatika kandidaat (1962, TRÜTartu Riiklik Ülikool), töö „Взаимная"Взаимная связь концентрационного и температурного тушения люминесценцимлюминесценции в некоторых щелочногалоидных кристаллофосфорах”,кристаллофосфорах"; füüsika-matemaatika doktor (1974, Leningradi RÜRiiklil Ülikool), töö „Простые"Простые молекулы как центры люминесценции в кристаллах”кристаллах".
Töötas 1955-64aastatel 1955–1964 TRÜ-s (assistent), 1964-811964–1981 Eesti NSV TA Füüsika Instituudis (a-st 1966 vanemteadur, 1974-761974–1976 kristallide spektroskoopia sektori juhataja), 1981-911981–1991 Eesti NSV TA Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudis (1981-861981–1986 vanemteadur, 1986-911986–1991 peateadur), 1980-911980–1991 ühtlasi TRÜ ja FI laseroptika ühiskateedri professor.
Ta uuris molekulide ja kristallide spektroskoopiat, valguse sekundaarkiirgust, selektiivspektroskoopiat ja kõrgtemperatuurset ülijuhtivust. Oli üks lisandispektrite püsisälkamise avastajaid.
