Vanemuine (teater): erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
Kairijan (arutelu | kaastöö)
PResümee puudub
16. rida:
Vanemuise seltsi 5. aastapäevapeoks sai esimene teatrietendus lavaküpseks. Kui eesriie avanes, nägi publik maalermeister Frischmuthi maalitud taluhoonet, mille õuele ilmusid kolm meest: [[Heinrich Rosenthal]], [[Heinrich Jannsen|Harry Jannsen]] ja [[Tõnis Pehk|Tõnis Pekk]]. Just nagu antiikne Kreeka teater, ei tunnistanud ka alustav Eesti teater naisnäitlejaid ning seetõttu olid meeste mängida ka naisrollid. Lydia Koidula esimene näidend oli mugandus saksa näitekirjaniku Theodor Körneri näitemängust „Der Vetter aus Bremen“ (Bremeni onupoeg), mis Eesti oludesse tooduna pildus teravaid kriitikanooli kohaliku koolikorralduse pihta ja kandis pealkirja „Saaremaa onupoeg“. Näidendi lavastas Lydia Koidula ise. Publiku huvi näitemängu vastu oli nii suur ja piletist ilmajäänute kurbus nii piiritu, et etendust otsustati järgmisel päeval korrata. Nii võib tagantjärele väita, et hilisematel aegadel kinnitust leidnud eesti rahva teatrilembus oli näha juba esimese lavastuse esietendusel.
 
„Koidula teatriks“ nimetatud rahvusliku teatri esimeste sammude hulka kuulub kolm Koidula näitemängu – „Saaremaa onupojale“ järgnes õige pea, 29. septembril 1870 „Maret ja Miina ehk kosjakased“ ning 2. ja 3. juunil 1871 Koidula teatri kunstiliselt õnnestunuim näitemäng, algupärane komöödia „Säärane mulk ehk sada vakka tangusoola“. Nende kolme näitemänguga Koidula teater piirduski, ent algus oli tehtud ning õige pea leidus jätkajaid.
 
ning 2. ja 3. juunil 1871 Koidula teatri kunstiliselt õnnestunuim näitemäng, algupärane komöödia „Säärane mulk ehk sada vakka tangusoola“. Nende kolme näitemänguga Koidula teater piirduski, ent algus oli tehtud ning õige pea leidus jätkajaid.
 
Järjekindlamaks muutus seltsi teatritegevus 1874. aastal, kui näitejuhitöö võttis enda kanda päevapiltnik [[Reinhold Sachker]]. Sachker oli Vanemuise seltsi liige ning võttis enne näitejuhiks valimist agarasti näitlejana osa kõigist teatritükkidest. Tubli ja innuka asjaarmastajana ei tõstnud Sachker küll teatrit senisest tasemest kõrgemale, kuid tagas oma järjekindla tegevusega teatri ellujäämise ning kinnistas teatritegemise traditsiooni Vanemuise seltsis. Sachker tõlkis teatri jaoks ise [[Kotzebue]] näidendeid (19. sajandi enimlavas-tatud draamakirjanik Euroopas, pärit Saksamaalt, aga elas aastaid Tallinnas), tema juhtimise all suurenes uuslavastuste arv, mis oma sisult küll üsna kergekaaluliseks jäid. Näitlejatena tegutsesid tollases teatris Tartu eestlastest käsitöölised.