Kõnekaart (televisioon): erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
toim. |
Kirjutasin juurde sissejuhatusse fakte ning lisasin teema "kõnekaartide loomine" |
||
3. rida:
'''Kõnekaart''' on kaart, kuhu on [[Kõne (retoorika)|kõnepidamise]] abistamiseks kirjutatud märksõnu või terveid lauseid. Kõnekaartide kasutamine on laialt levinud [[televisioon]]is, kuna need on väikesed ning neid on võimalik hoida isegi taskus ja kasutada vaid vajadusel – vastupidiselt [[teleprompter]]itele, mille kasutamine on piiratud.
Kõnekaardid olid algselt kasutusel eakate näitlejate abistamisel. Teadaolevalt kasutas kõnekaarte esimesena John Barrymore 1930date lõpus.
Kõnekaardid said laiema leviku alles aastal 1949 kui [[Ameerika Ühendriigid|Ameerika Ühendriikide]] telekompanii [[CBS]] assistent, endine sõjaväelendur [[Barney McNulty]] pidi kirjutama lauseid stsenaariumist suurtele paberilehtedele, abistamaks näitlejat Ed Wynni. McNulty tegi seda vabatahtlikult, kuna lenduriõppe juurde käis oskus kirjutada kiirelt ja selgelt. Ta märkas selle vajalikkust ning asutas oma ettevõtte Ad Libs. McNulty suri aastal 2000, olles 77 aastane ja sai endale hüüdnime "Cue-Card King" ('kõnekaardi kuningas').
Kõnekaartide kasutamine võimaldab kõnelejal saavutada rohkem silmakontakti publikuga ning vabamat kõne ülesehitust.
=== Kõnekaartide loomine ===
* Seada paika peamine idee
* Kõnekaartide kirjutamisel kasutada suurt kirja
* Teksti võimalikult vähe, et oluline tuleks esile
* Soovitatud on kasutada numbreid või punkte erinevate alapeatükkide sõnastamisel
* Kirjutada ainult ühele poole kaartidel
* Näidete või ideede väljatoomisel kasutada värve
* Soovitatud juurde märkida ka igale teemapunktile umbkaudne kestus, et hoida kõne õiges pikkuses
[[Kategooria:Televisioonitehnika]]
| |||