Tarbekunst: erinevus redaktsioonide vahel

Eesti tarbekunst, kui iseseisev kunstiala, arenes välja 1920.–1930. aastatel.<ref name="Leili" /><ref name="Merike" /><ref name="Kai">Merike Alber, Kai Lobjakas, Airi Ligi, Anna Tiivel (2008) Ajamustrid. Töid Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogudest. Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum. Tallinn.</ref> Professionaalse eesti tarbekunsti eelduseks oli eesti soost haritlaskonna teke 19. sajandil.<ref name="Leili">Leili Keerend (1970) Nõukogude Eesti Tarbekunst. Tallinna Riiklik Kunstimuuseum. Tallinn.</ref>Samuti määrasid rahvusliku tarbekunsti arengus suurt osa poliitilised, majanduslikud ja ühiskondlikud tegurid ning kunsti loojate ja kasutajate konkreetsed võimalused. Esimeste tarbekunsti teoste inspiratsiooniallikaks oli rahvakunst, mille vanu mustreid stiliseeriti ja moderniseeriti.<ref name="Merike">Merike Alber (2008) Eesti tarbekunsti ja disaini klassika 1900-1940. Tallinna Raamatukoda. Tallinn.</ref>

Eesti tarbekunsti alase haridussüsteemi kujunemisel oluliseks osaks oli 1914. aastal asutatud Eesti Kunstiseltsi Tallinna Kunsttööstuskool (aastast 1924 Riigi Kunsttööstuskool), mis pidi ette valmistama korralikke käsitöölisi vabrikutesse ning käsitöö- ja joonistusõpetajaid.<ref name="Leili" /><ref name="Merike" /><ref name="Kai" /> Kunsttööstuskool kasvas üle tarbekunstikooliks ja 1938. aastal rajati selle juurde Riigi Kõrgem kunstikool. Aastatel 1920–1930 pandi alus eesti tarbekunsti üksikutele erialadele, kujundati välja vajalik tootmisbaas ja kasvatati kaader. 1930. aastatel tekkisid esimesed tarbekunstnike ühingud, hakati süstemaatiliselt korraldama näitusi. Samasse aastakümnesse langevad ka esimesed vastutusrikkad esinemised välisnäitustel. Pariisi maailmanäituselt aastal 1937 toodi koju mitmeid aurahasid ja diplomeid.<ref name="Leili" />

 

==Eesti esimesed professionaalsed tarbekunstnikud==

 

==Välislingid==

 

[[Kategooria:Tarbekunst]]