Pani sõjaväelise ameti maha, kui 1896 etendus tema esimene tõsine ooper ''"Kukuschka''". See kukkus [[Leipzig]]<nowiki/>is haledalt läbi, pöördus tagasi sõjaväeteenistusse. 1902. aastal lahkus lõplikult sõjaväeteenistusest ja asus elama Viini. Samal aastal esitati heategevusballil tema valss "Gold und Silber" ("Kuld ja Hõbe"), mis osutus sensatsiooniliselt edukaks. Sai Prateri suveteatri ning ''[[Theater an der Wien]]<nowiki/>i'' dirigendi koha. 1902 tulid kahes Viini teatris (ka ''Carl-Theateris'') korraga lavale suurt menu nautinud operetid ''"Wiener Frauen''" ("Viini naised", esialgne pealkiri ''"Der Klavierstimmer''") ja ''"Der Rastelbinder''".
1905. aastal järgnes täistabamus. Sündis operetiajaloo üks väljapaistvaimaid teoseid, Theater an der Wienis etendunud ''"Die lustige Witwe''" ("Lõbus lesk"). Väljatulekust peale pole see operett kunagi langenud välja sadade maailma ooperi- ja operetiteatrite standardrepertuaarist ning konkureerib Straussi "Nahkhiirega" (''"Die Fledermaus''") kõigi aegade väljapaistvaima ja populaarseima opereti tiitlile. See teos juhatas sisse Viini opereti uuele koolkonna laiahaardelise tegevuse. Selle viljaka koolkonna liikmed olid ka [[Leo Fall]], [[Oscar Straus]] ja [[Imre Kálmán]].
Lehár oli paugupealt väga rikas mees ning võis täielikult pühenduda komponeerimisele. 1909–10 esietendus kolme kuu jooksul kolm tema uut teost. Nendest ''"Der Graf von Luxemburg''" ja ''"Zigeunerliebe''" saavutasid kiiresti ülemaailmse populaarsuse. Esimese maailmasõja puhkemine ja Austria-Ungari impeeriumi lagunemine ei mõjunud maestro loomingule soodsalt. Ta komponeeris ennast korrates veel kümmekond samas stiilis romantilise ja kammerliku alatooniga operetti, mille vastu Viini publik kiiresti huvi kaotas.
