Jules Massenet: erinevus redaktsioonide vahel

 

'''Massenet, Jules (Emile Frédéric)''' (12. mai 1842 Montaud – 13. august 1912 Pariis). Romantilise ajajärgu Prantsuse helilooja, dirigent ja muusikaõpetaja. 19.sajandi lõpu juhtiv prantsuse ooperikomponist. Komponeeris 34 ooperit, 8 oratooriumi, 12 orkestrikompositsiooni, klaveripalu, muusikat pidulikeks sündmusteks, üle 80 laulu, kaks operetti  ja muusika neljale balletile

 

 

Pärit  varaka rauakaupmehe Alexis Massenet ja eduka pianisti Adélaïde Royer de Marancouri perekonnast. Emalt sai  6-aastaselt esimesed klaveritunnid. 9-aastaselt proovis teha Pariisi konservatooriumisse sisseastumiseksameid, kuid ebaõnnestus. 11-aastaselt oli aga edukas ja asus õppima François Adolphe Laurent’i klaveriklassi, kuid õppis ka solfedžot Augustin Savardi juures. Kuna perekond lahkus 1854 Pariisist, pidi aastaks loobuma õpingutest. Sai 1859. aastal  konservatooriumi klaveriala ''premier prix’'' ja hoopis trummimängija koha orkestris. Liitus  Henri Reberi harmoonia- ja François Bazini kompositsiooniklassiga ning võttis eratunde Augustin Savard’ilt. 1861. aastal alustas õpinguid Ambroise Thomas’ kompositsiooniklassis. Osales 1863. aastal  regulaarsetel ''Prix de Rome''’i võistlusel kantaadiga Mary Stuarti legendaarse sekretäri David Rizzio auks. Suuresti tänu Hector Berliozile selle ka võitis. Auhind võimaldas kolme aasta jooksul end Itaalias täiendada. Tutvus seal Ferenc Lisztiga, kelle soovitusel hakkas andma klaveritunde Liszti rikka patrooni tütrele Louise-Constance "Ninon" de Gressyle. Tulemuseks oli armumine ja abiellumine. Kirjutas Itaalias süidi Pompeia, mis kanti 1866 ette Pariisis.

 

 

Ooperikomponisti karjääri algus oli vilets. Victor Hugo tekstile loodud ''Esmeralda'' jäi esitamata. Selle partituur on tänaseks kadunud. Ka teine ooper ''Le coupe du roi de Thulé'' (Thule kuninga alandamine) jäi ette kandmata. Kolmas ooper ''La grand’ tante'' (Suur tädi) ettekantuna Pariisi ''Opéra-Comique''’is oli mõõdukalt edukas. 1867. aastal osales varem komponeeritud teosega ''Le coupe du Roi de Thulé'' ooperite komponeerimise võistlusel ja sai teise koha. 1870. aastal  liitus koos Georges Bizet’ jt heliloojatega vabatahtlikuna rahvuskaardiga, et võidelda preislaste vastu.

Esimese loominguperioodi kuus ooperit olid keskpärase edukusega. Kuna aga prantsuse ooperikomponistidest oli suur puudus, siis polnud nende lavastamisega erilisi probleeme. Bizet üksi ei suutnud teatrite vajadusi katta, mis avas tohutult viljakale Massenet’le laia tegevuspõllu. Pealegi jättis tema ühe parima sõbra Bizet’ varajane surm 1875 ta hoopis konkurentidest ilma ning muutis kõige nõutavamaks prantsuse heliloojaks 19. saj viimasel neljandikul.

 

 

1877 . aastal taasavati Pariisi ooperimaja (''Palais Garnier''), mille puhuks telliti Massenelt Meyerbeeri tüüpi hoolikalt läbikomponeeritud ja pompoosne suurooper (''grand opéra''). Selleks sai ''Le roi de Lahore'' (Lahore kuningas) mille publik võttis vastu suure entusiasmiga. Teos levis kiiresti ka Itaalias kui ''Il Re di Lahore'' ja mujal Euroopas. Seejärel räägiti temast juba kui prantsuse muusika juhtfiguurist.

 

Alates 1880. a-st tegutses ka dirigendina, juhatades peamiselt oma oopereid ja sümfooniaid. Järgmised lavastatud ooperid olid aga juba meistriteosed ning on tänapäevalgi sageli esitatavad. Wagneri mõjutustega ''Hérodiade'' ja eriti ''Manon'' kuuluvad rahvusvahelisse standardrepertuaari. Kuid oli ka tagasilööke. Kahele täistabamusele järgnes kolm ebaõnnestumist (''Le Cid, Esclarmonde'' ja ''Le mage''), kuid siis sündis uus meistriteos ''Werther'', mida ''Opéra-Comique''’i mänedžer Léon Carvalho keeldus esimese hooga kui liiga depressiivset teost lavastamast. Ooper tuli esiettekandele hoopis Viini ''Hofoper''is ja saksa keeles. Järgnesid eksootiline ''Thaïs'' ja keskpärased veristlikud ooperid ''La navarraise'', ''Sapho'', ''Cendrillon'' ja ''Grisélidis''.

 

 

Viimase loominguperioodi edukaimaks teoseks on hinnatud lihtsa helikeelega, kuid vaimuka muusikaga ''Don Quichotte''’i. See sündis silmas pidades lähedasi suhteid 40 aastat noorema metsosoprani Lucy Arbelliga, kes vajas enda võimete demonstreerimiseks spetsiaalselt talle kirjutatud teost. Massenet oli Lucyga kohtunud alates 1905. aastast ning võtnud teda kui head muusat. Nii head, et komponeeris edaspidi Arbelli võimeid ja tahtmisi silmas pidades veel viis ooperit ''- Ariane'', ''Thérèse'', ''Bacchus'' (Massenet kõige suurem läbikukkumine üldse, esitati vaid 5 korda), ''Roma'' ja ''Panurge''.  Lõpetas ka manalateele läinud Lèo Delibes’i ooperi ''Kassaya''. Massenet oopused on tuntud elegantse sarmi ning suursugususe ja meisterliku orkestratsiooni poolest. Pärast surma vajusid need aga mõneks ajaks unustusse. Tänapäeval leiavad aga '' Manon,'' ''Werther'' ja ''Don Quichotte'' taas aktiivset esitamist. Eriti Prantsusmaal. Aegade jooksul on ''Werther''it ette kantud 63 lavastuses kõikides ooperilembelistes maades, järgneb ''Manon'' (47 lavastust), ''Don Quichotte'' (22), ''Thaïs'' (21) ja ''Cendrillon'' (Tuhkatriinu, 17). Eestis on esitatud: Don Quijote (Vanemuine 1995), Manon (Estonia 1928, 1959, 1992, Vanemuine 2009) ja Werther (Est Talveaed 1996).

 

Põdes kõhuõõne vähki, mida ei hinnatud eluohtlikuks. Tervis halvenes  aga väga kiiresti ning suri ootamatult Pariisis oma majas Égreville’is. Mujal elanud abikaasa ja lapsed olid haigusest teada saades kiirustanud Pariisi ning olid tema kõrval. Soovis, et matused oleksid tagasihoidlikud, ilma muusikata ja perekesksed. On maetud Égreville’i surnuaiale.

 

== Ooperid ==

Esmeralda (1865, esitamata), La coupe du roi de Thulé (1866, esitamata), La grand’ tante (Pariis, 1867), Manfred (1869, lõp-ta), Méduse (1870, lõpetamata), Don César de Bazan (Pariis, 1872), L’adorable Bel’-Boul (operett, Pariis, 1874, hävitatud), Le templiers (1875, lõpetamata, kadunud), Bérangère et Anatole (Pariis, 1876), Le roi de Lahore (Pariis, 1877), Robert de France (1880, esitamata), Les Girondins (1881, esitamata, kadunud), Hérodiade (Brüssel, 1881), Manon (Pariis, 1884), Le Cid (Pariis, 1885), Esclarmonde (Pariis, 1889), Le mage (Pariis, 1891), Werther (Viin, 1892), Thaïs (Pariis, 1894), Le portrait de Manon (Pariis, 1894), La navarraise (London, 1894), Amadis (komponeeritud 1895, esitatud Monte Carlo, 1922), Amadis (komponeeritud 1895, esitatud Monte Carlo, 1922), Sapho (Pariis, 1897), Cendrillon (Pariis, 1899), Grisélidis (Pariis, 1901), Le jongleur de Notre-Dame (Monte Carlo, 1902), Chérubin (Monte Carlo, 1905), Ariane (Pariis, 1906), Thérèse (Monte Carlo, 1907), Bacchus (Pariis, 1909), Don Quichotte (Monte Carlo, 1910), Roma (Monte Carlo, 1912), Panurge (komponeeritud 1912, esitatud Pariis, 1913), Cléopâtre (komp 1911–12, Monte Carlo, 1914), L’écureuil du déshonneur (operett, Monte Carlo, 1914).