Redaktsioon: 3. märts 2018, kell 22:38 redigeeri AK720 (arutelu \| kaastöö) 783 muudatust Uus lehekülg: 'Meyerbeer, Giacomo (tegelikult Jakob Liebmann Meyer Beer) (5. september 1791 Vogelsdorf – 2. mai 1864 Pariis). Juudi päritolu saksa-prantsuse helilooja. Õpingud Pärit 18. s...'		Redaktsioon: 3. märts 2018, kell 23:14 redigeeri eemalda AK720 (arutelu \| kaastöö) 783 muudatust Resümee puudub Märgis: Visuaalmuudatus Uuem muudatus →
1. rida: '''Meyerbeer, Giacomo''' (tegelikult Jakob Liebmann Meyer Beer) (5. september [[1791]] [[Vogelsdorf]] – 2. mai [[1864]] [[Pariis]]). Juudi päritolu saksa-prantsuse helilooja. [[Fail:Giacomo Meyerbeer Kriehuber.jpg\|pisi\|Giacomo Meyerbeer 1847. Josef Kriehuberi litograafia]] Õpingud▼ Pärit 18. sajandi lõpu Berliini ühest rikkamast pankuriperekonnast. Sai hea humanistliku hariduse. Noorukina andsid talle muusikaalaseid teadmisi õukonna pianist Franz Lauska ning muusikateoreetikud abbé Georg Joseph Vogler ja Carl Zelter. 11-aastaselt oli juba tunnustatud pianist. 1810 muutis oma nime Meyerbeeriks. Samal aastal kutsus Vogler ta Darmstadti, kus tutvus Karl Maria von Weberiga, kes samuti käis Vogleri juures kontrapunktitundides. Teenis esialgu ülalpidamist klaverivirtuoosina. 1811 komponeeris oma esimese suurema helitöö, oratooriumi Gott und die Natur (Jumal ja loodus), mida esitati Berliinis suure eduga. See innustas tegelema lavamuusikaga. Jätkates õpinguid, komponeeris esimese ooperi Jephtas Gelübde (Jeptahi vanne) ja lustimängu Wirth und Gast (Wirth ja külaline), mis mõlemad kukkusid läbi. Tänu Vogleri toetusele sai suurhertsogi õukonnakomponisti koha. Salieri soovitusel süvenes itaalia ja prantsuse ooperikultuuri tundmaõppimisse. ▼ ▲== Õpingud == Itaalias kätt harjutamas▼ Läks 1815 õppima Itaaliasse, kus sattus otsekohe Rossini mõju alla. Komponeeris seal kuus ooperit, mis kõik kopeerisid Rossinit, kuid tagasid teatud edu. Eriti hästi võeti Veneetsias vastu Emma di Resburgo, mida esitati 74 etendust. Triumfaalse eduga läks Veneetsia karnevalihooajal Il crociato in Egitto (Ristisõdija Egiptuses). Ka Pariisi publikule see ooper meeldis, kuid mitte sakslastele. Üheks karmiks arvustajaks oli kunagine kaasüliõpilane von Weber. Paremini läks Itaalia toodangust Il crociato in Egitto suure eduga Pariisi Théâtre Italienis. ▼ ▲Pärit 18. sajandi lõpu Berliini ühest rikkamast pankuriperekonnast. Sai hea humanistliku hariduse. Noorukina andsid talle muusikaalaseid teadmisi õukonna pianist Franz Lauska ning muusikateoreetikud abbé [[Georg Joseph Vogler]] ja [[Carl Zelter.]] 11-aastaselt oli juba tunnustatud pianist. 1810 muutis oma nime Meyerbeeriks. Samal aastal kutsus Vogler ta ~~Darmstadti~~[[Darmstadt]]<nowiki/>i, kus tutvus ~~Karl~~[[Carl Maria von ~~Weberiga~~Weber]]<nowiki/>iga, kes samuti käis Vogleri juures kontrapunktitundides. Teenis esialgu ülalpidamist klaverivirtuoosina. 1811 komponeeris oma esimese suurema helitöö, oratooriumi ''Gott und die Natur'' (Jumal ja loodus), mida esitati Berliinis suure eduga. See innustas tegelema lavamuusikaga. Jätkates õpinguid, komponeeris esimese ooperi ''Jephtas Gelübde'' (~~Jeptahi~~Jephtase vanne) ja lustimängu ''Wirth und Gast'' (Wirth ja külaline), mis mõlemad kukkusid läbi. Tänu Vogleri toetusele sai suurhertsogi õukonnakomponisti koha. Salieri soovitusel süvenes itaalia ja prantsuse ooperikultuuri tundmaõppimisse. Läbimurre Pariisis▼ Sõbrunes Pariisis Opéra-Comique’i direktori Guilbert de Pixérécourtiga. Tolle innustusel jäi elama Pariisi. Õppis kõigepealt prantslaste tollase mainekama libretisti Eugène Scribe’i juhendamisel tundma prantslaste maitset ning täiendas teadmisi prantsuse kunstist, ajaloost ja kirjandusest. Pärast 1830. aasta juulirevolutsiooni komponeeris saadud teadmiste baasil spetsiaalselt prantsuse publikule mõeldud ooperi Robert le diable (Saatan Robert). Tulemus oli sedavõrd hea, et pani aluse Meyerbeeri, kes oli oma eesnime Jakob vahetanud Giacomo vastu, edukale karjäärile Pariisis. Töötas end kiiresti Prantsusmaa juhtivaks komponistiks ning oli järgmise 30 aasta jooksul šovinistliku Prantsusmaa ooperielu valitseja. ▼ ▲== Itaalias kätt harjutamas == Grand opera looja▼ Arendas välja tüüpilise prantsuse suurooperi (grand opera) ülesehituse, mis oli Itaalia publikule vastuvõetamatu, kuid kõik Itaalia tippheliloojad (Rossini, Donizetti, Bellini, Verdi) kes soovisid Pariisis läbi lüüa, pidid sellega arvestama. Oli osav saksa komponeerimistehnikas loodud itaalia meloodilisi oopereid sättida prantslastele meelepärase suursugusesse, lausa pompoossesse rüüsse. Prantslased tahtsid näha suursugust lavakujundust ja ootasid etenduselt vaatemängulisust. Laval marsiti, esitati balletinumbreid, domineerisid massistseenid, kui vaja olid laval ka hobused või elus kits (Dinorah). Ilmtingimata pidi olema neli, parem veel kui viis vaatust ning kuskil ooperi keskel oli kohustuslik 20-30 minutiline balletistseen mis polnud vahetult ooperiga seotud, kuid oli selle sisse sulatatud. Wagner nimetas kõike seda „efektideks ilma põhjuseta”. 1836. aastal kujunes üliedukaks ülimalt suursugune, kõikide grand opera elementidega (ka hobused laval) ja prantslaste jaoks retooriline Les huguenots’i (Hugenotid) lavastus. Seda ooperit peetaksegi helilooja parimaks, mida ka nüüdisajal aeg-ajalt mängitakse. Estonia on seda tükki esitanud 1924. aastal, mis on jäänud ainsaks Meyerbeeri ooperi lavastuseks Eestis. ▼ ▲Läks 1815 õppima Itaaliasse, kus sattus otsekohe [[Rossini]] mõju alla. Vahetas eesnime Jakob itaaliapärase Giacomo vastu. Komponeeris seal kuus ooperit, mis kõik kopeerisid Rossinit, kuid tagasid teatud edu. Eriti hästi võeti ~~Veneetsias~~[[Veneetsia]]<nowiki/>s vastu ''Emma di Resburgo'', mida esitati 74 etendust. Triumfaalse eduga läks Veneetsia karnevalihooajal ''Il crociato in Egitto'' (Ristisõdija Egiptuses). Ka Pariisi publikule see ooper meeldis, kuid mitte sakslastele. Üheks karmiks arvustajaks oli kunagine kaasüliõpilane von Weber. Paremini läks Itaalia toodangust ''Il crociato in Egitto ~~suure eduga~~'' Pariisi [[Théâtre ~~Italienis~~Italien]]<nowiki/>is. Külalisena Saksamaal▼ Keset väga edukat Prantsusmaa karjääri leidis aega tegutseda ka mujal. 1842–48 oli Preisi õukonnas Berliinis Generalmusikdirektor. Kuid pidi sellelt kohalt vastuolude tõttu teatrijuhtidega lahkuma. Kirjutas Berliinis patriootilise laulumängu (Singspiel) Ein Feldlager in Schleisien (Sileesia välilaager), mis esitati tules hävinud Hofoperi taasavamise ürituste raames. Kuningas Friedrich Wilhelmi soovil komponeeris saatemuusika oma venna Michael Beeri näidendile Struensee. Vahendas dirigendina saksa publikule oma sõbra von Weberi ooperi Euryanthe originaalversiooni ning Wagneri esimesed kaks arvestatavat ooperit Rienzi ja Der fliegende Holländer (Lendav hollandlane). Toetas majanduslikult Wagnerit, kes oli sunnitud elama vaesuses välismaal. ▼ ▲== Läbimurre Pariisis == Edukas elu lõpuni▼ Pöördunud tagasi Pariisi, nägi kõvasti vaeva, et saada 1849 lavale oma järjekordne suurooper Le prophète (Prohvet). Esialgu ei võetud teost päris omaks, kuid mõne aja pärast vallandas just see teos tema karjääri eriti tasuva perioodi. Väga edukateks olid ka tõsine ooper L’étoile du nord (Põhjatäht), koomilise alatooniga Le pardon de Ploërmel (Ploërmeli andestus) ja postuumselt esietendunud L’africaine (Aafriklanna). ▼ ▲Sõbrunes Pariisis [[Opéra-~~Comique’i~~Comique’\|''Opéra-Comique''’]]<nowiki/>i direktori [[Guilbert de ~~Pixérécourtiga~~Pixérécourt]]<nowiki/>iga. Tolle innustusel jäi elama Pariisi. Õppis kõigepealt prantslaste tollase mainekama libretisti [[Eugène ~~Scribe’i~~Scribe]]’i juhendamisel tundma prantslaste maitset ning täiendas teadmisi prantsuse kunstist, ajaloost ja kirjandusest. Pärast 1830. aasta juulirevolutsiooni komponeeris saadud teadmiste baasil spetsiaalselt prantsuse publikule mõeldud ooperi ''Robert le diable'' (Saatan Robert). Tulemus oli sedavõrd hea, et pani aluse Meyerbeeri~~, kes oli oma eesnime Jakob vahetanud Giacomo vastu,~~ edukale karjäärile Pariisis. Töötas end kiiresti Prantsusmaa juhtivaks ~~komponistiks~~ooperikomponistiks ning oli järgmise 30 aasta jooksul šovinistliku Prantsusmaa ooperielu valitseja. Oli väga õrna hingega ja kergesti solvuv. Elas alati väga valuliselt üle kriitikat ja kolleegide (eriti Offenbachi) aasimisi. Kui ooperikomponistina tegutsemise algperioodil oli mõjutajaks Rossini, siis hiljem matkis ta meelsasti Auberi ja Donizettit ning ka Verdit ja Wagnerit. See tekitas paksu verd ja heliloojate ringkondades tema võõristamist ning plagiaadis süüdistamist.▼ [[Fail:Meyerbeer d'après P. Petit b 1865.jpg\|pisi\|Giacomo Meyerbeer 1865. Pierre Petit' gravüür]] ▲== ''Grand opera'' looja == ▲Arendas välja tüüpilise prantsuse suurooperi (grand opera) ülesehituse, mis oli Itaalia publikule vastuvõetamatu, kuid kõik Itaalia tippheliloojad (Rossini, [[Donizetti]], [[Bellini]], [[Verdi]]) kes soovisid Pariisis läbi lüüa, pidid sellega arvestama. Oli osav saksa komponeerimistehnikas loodud itaalia meloodilisi oopereid ~~sättida~~sättima prantslastele meelepärase suursugusesse, lausa pompoossesse rüüsse. Prantslased tahtsid näha suursugust lavakujundust ja ootasid etenduselt vaatemängulisust. Laval marsiti, esitati balletinumbreid, domineerisid massistseenid, kui vaja olid laval ka hobused või elus kits (Dinorah). Ilmtingimata pidi olema neli, parem veel kui viis vaatust ning kuskil ooperi keskel oli kohustuslik 20-30 minutiline balletistseen mis polnud vahetult ooperiga seotud, kuid oli selle sisse sulatatud. Wagner nimetas kõike seda „efektideks ilma põhjuseta”. 1836. aastal kujunes üliedukaks ülimalt suursugune, kõikide grand opera elementidega (ka hobused laval) ja prantslaste jaoks retooriline Les huguenots’i (Hugenotid) lavastus. Seda ooperit peetaksegi helilooja parimaks, mida ka nüüdisajal aeg-ajalt mängitakse~~. Estonia on seda tükki esitanud 1924. aastal, mis on jäänud ainsaks Meyerbeeri ooperi lavastuseks Eestis~~. Estonia on seda tükki esitanud 1924. aastal, mis on jäänud ainsaks Meyerbeeri ooperi lavastuseks Eestis. ▲== Külalisena Saksamaal == ▲Keset väga edukat Prantsusmaa karjääri leidis aega tegutseda ka mujal. 1842–48 oli [[Preisi]] õukonnas Berliinis ''Generalmusikdirektor''. Kuid pidi sellelt kohalt vastuolude tõttu teatrijuhtidega lahkuma. Kirjutas Berliinis patriootilise laulumängu (''Singspiel'') ''Ein Feldlager in Schleisien'' (Sileesia välilaager), mis esitati tules hävinud ~~Hofoperi~~''[[Hofoper]]''i taasavamise ürituste raames. ~~Kuningas~~Keiser [[Friedrich ~~Wilhelmi~~Wilhelm]]<nowiki/>i soovil komponeeris saatemuusika oma venna Michael Beeri näidendile ''Struensee''. Vahendas dirigendina saksa publikule oma sõbra von Weberi ooperi Euryanthe originaalversiooni ning ~~Wagneri~~[[Richard Wagner]]<nowiki/>i esimesed kaks arvestatavat ooperit ''Rienzi'' ja ''Der fliegende Holländer'' (Lendav hollandlane). Toetas majanduslikult Wagnerit, kes oli sunnitud elama vaesuses välismaal. [[Fail:Meyerbeer RobertDiableCiceri.jpg\|pisi\|Meyerbeeri "Robert le diable" nunnade balletistseeni lavakujundus]] ▲== Edukas elu lõpuni == ▲Pöördunud tagasi Pariisi, nägi kõvasti vaeva, et saada 1849 lavale oma järjekordne suurooper ''Le prophète'' (Prohvet). Esialgu ei võetud teost päris omaks, kuid mõne aja pärast vallandas just see teos tema karjääri eriti tasuva perioodi. Väga edukateks olid ka tõsine ooper ''L’étoile du nord'' (Põhjatäht), koomilise alatooniga ''Le pardon de Ploërmel'' (Ploërmeli andestus) ja postuumselt esietendunud ''L’africaine (Aafriklanna). '' ▲Oli väga õrna hingega ja kergesti solvuv. Elas alati väga valuliselt üle kriitikat ja kolleegide (eriti ~~Offenbachi~~[[Offenbach]]<nowiki/>i) aasimisi. Kui ooperikomponistina tegutsemise algperioodil oli mõjutajaks Rossini, siis hiljem matkis ta meelsasti ~~Auberi~~[[Auber]]<nowiki/>i ja Donizettit ning ka Verdit ja Wagnerit. See tekitas paksu verd ja heliloojate ringkondades tema võõristamist ning plagiaadis süüdistamist. Reeglina olid Meyerbeeri suurooperid tagasihoidliku faabula ja pealiskaudse orkestratsiooniga. Ka tegelaskujude iseloomustamine ja karakteri avamine jättis soovida. Ooperid olid üles ehitatud seeriale hoolikalt kavandatud ja komponeeritud numbritele ning arvestasid täpselt lauljate võimeid. Kui üks või teine laulja ära langes, siis tavaliselt töö takerdus ja venis. Vähesed heliloojaid nautisid oma eluajal samasugust ülespuhutud tähelepanu ja austust kui Meyerbeer. Tema teoseid esitati 50 aastat järjest Prantsusmaal rohkem kui teiste heliloojate töid kokku. Tänapäeval lavastatakse neid aga harva, sest on liiga pikad, majanduslikult vähetasuvad, igava faabulaga ning nõuavad väga arvukat kõrgetasemeliste solistide kaasamist. Seejuures on kõrgetasemelisel solistil esitada vaid üks aaria. [[Fail:Monument Giacomo Meyrbeer Spa 06.jpg\|pisi\|Meyerbeeri monument Spa kasiino ees]] Ooperid▼ ▲== Ooperid == Jephtas Gelübde (München, 1812), Wirt und Gast (Stuttgart, 1813), Das Brandenburger Tor (1814, esit-ta), Romilda e Costanza (Padova, 1817), Semiramide riconosciuta (Torino, 1819), Emma di Resburgo (Veneetsia, 1819), Margherita d’Anjou (Milano, 1820), L’Almanzore (1821, esit ta), L’esule di Granada (Milano, 1821), Il crociato in Egitto (Veneetsia, 1824), Robert le diable (Pariis, 1831), Les huguenots (Pariis, 1836), Ein Feldlager in Schlesien (Berliin, 1844), Le prophète (Pariis, 1849), L’étoile du nord (Pariis, 1854), Le pardon de Ploërmel (ka Dinorah, Pariis, 1859), L’africaine (Pariis, 1865).

Giacomo Meyerbeer: erinevus redaktsioonide vahel