Hendrik Arro: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
19. rida:
1962.a. esimene abikaasa Juta Arro suri ja 1964.a. abiellus ta Selma Koppeliga, kes suri 1989.a. Kolmandat korda abiellus ta 2002.a. Sirje Kalamiga.
Soojusenergeetika kateedris ja teaduslaboris Ilmar Öpiku uurimisgrupis töötades hakkas H. Arro tegelema keeruliste mineraalosa omadustega
1968. aastal, olles kujunenud Eesti NSV-s tunnustatud spetsialistiks põlevkivienergeetika alal, kaitses H. Arro teemal: “Nazarovi süte ja eesti [[põlevkivi]] tuha üksikute komponentide rollist küttepindade saastumis- ja
Tallinna Tehnikaülikool on teda autasustatud teenetemedaliga “Mente et Manu”. 1997. aastal autasustas teda [[Eesti Vabariigi president]] [[Kotkaristi teenetemärk|4. kl. Kotkaristiga]], samuti on [[Eesti Kaitseministeerium]] teda autasustanud Kaitseministeeriumi III kl. Teeneteristiga ja Vabadusvõitleja medaliga, [[Eesti Õhuvägi]] aga Õhuväe teeneteristiga. 2000. aastal autasustati teda ka Ülemaailmse Eesti Vabadusvõitlejate Keskuse 3. järgu ja 2002.a. 2. järgu Teeneteristiga. Samuti autasustas teda 2002.a. [[Soome]] Ilmavoimien Kiltaliitto juhatus Ilmavoimien Kiltaliito medaliga, 2007. a. aga Eesti Vabadusvõitlejate Liidu teenetemedaliga.
Lisaks teadustööle on Eestis tuntud olnud ka hea sportlase ja [[Kohtunik (sport)|spordikohtunikuna]] ([[vehklemine]], [[purilend]] ja orienteerumine). Vehklemises tuli üliõpilasena Eesti ja Tallinna meistriks ja oli rida aastaid Eesti NSV koondvõistkonna liikmeks. Samuti on ta hiljem tegutsenud nii üle-Eestilistel kui ka üle-Nõukogude Liidulise ja rahvusvahelise ulatusega võistlustel kohtuniku ja peakohtunikuna. Purilennuga hakkas ta tegelema 1957. aastal, mil tal vahepealset “poliitilist sula” kasutades õnnestus minevikku varjamata astuda [[ALMAVÜ]] Tallinna Aeroklubi liikmeks. 1960. aastal, kui poliitiline õhkkond uuesti karmistus, keelati tal aga [[lendamine]] mineviku pärast jälle ära. Sellele vaatamata õnnestus tal lennuspordialast tegevust purilennukohtunikuna siiski mingil määral jätkata ning olla hiljem isegi mitmetel üle-Eestilistel ja Balti NSV-de
Pärast [[Eesti]] taasiseseisvumist asus kohe tegutsema ka [[Eesti Vabadusvõitlejate Liit|Eesti Vabadusvõitlejate Liidus]] (EVL). Oli rida aastaid EVL Vanematekogu ja EV Tallinna Ühenduse (EVTÜ) Volikogu esimeheks. Käesoleval ajal on EVL juhatuse liikmeks. 1993. aastast kuni käesoleva ajani on olnud ka EVTÜ juures tegutseva Sõjaaegsete Eesti Lennuväelaste Ühenduse (SELÜ) esimees. Lisaks sellele on oma põhitöö kõrvalt viimastel aastatel tegelnud ka sõjaajalooga. Selle tegevuse tulemusel ilmus ta sulest 1995. aastal raamat “Eesti lendurid lahingute tules” (täiendatud ja parandatud kordustrükid 1996. ja 2001.a.) milles antakse ülevaade eesti [[lennuvägi|lennuväelaste]] sõjateest II maailmasõja päevil. 1999.a. ilmus raamat ka soome keelde tõlgituna. Oma vangilaagrielu kohta Kolõmal on ta kirjutanud raamatu “Retk maakera servale ehk kroonu küüdiga läbi “punaste” maa”, mis ilmus 2001.a., 2010.a. avaldas kirjastus Grenader aga H. Arro kirjutatud raamatu “Pommid öisest taevast. Öölahingulendurid idarindel”, milles antakse ülevaade öölahingulendurite, eriti aga 11.(eesti) Öölahingulennugrupi tegevusest II maailmasõjas. Samuti on ta lisaks erialal avaldatule kirjutanud üle 40 artikli, millistest osa on ka välismaal avaldatud, kus ta vaatleb II maailmasõjas Eesti vabaduse eest võidelnud meeste olukorda tänapäeva Eestis ning käsitleb mõningaid [[Kaitsevägi|Kaitseväega]] ja vabadusvõitlejate mälestamisega seotud probleeme.
| |||