Ruggero Leoncavallo: erinevus redaktsioonide vahel

Pärit Napoli kohtuniku perekonnast. Lapsepõlve veetis Calabrias Montalto Uffugo linnas. Õppis seal esialgu muusikat seal eraviisiliselt ja asus siis õppima Napoli San Pietro a Majella konservatooriumisse klaverit Beniamino Cesi ning komponeerimist Michele Ruta ja Lauro Rossi juhendamisel. Sai 16-aastaselt lõpudiplomi. Täiendas end 1876 Paolo Serrao juures. Kuulas 1876. aasta sügisel Bologna ülikoolis poeet Giosuè Carducci kirjanduse loenguid, kes entusiastliku Wagneri muusika austaja tutvustas nimeka saksa komponisti loomingut ka oma õpilastele. Innustatuna Wagneri ooperitest komponeeris samal aastal enda poolt kirjutatud libretole esimese ooperi noore inglise poeedi Thomas Chattertoni elust, kuid see ei pakkunud teatritele huvi. Oopus lavastati alles 20 aasta pärast Rooma Teatro Argentinas ja ei pakkunud ka siis erilist huvi. Esimese ooperi ebaedu pettumus sundis Leoncavallot hoiduma järgmised 15 aastat ooperite komponeerimisest ning looma hetkelise tähtsusega salongimuusikat.

Onu Giuseppe pealekäimisel, kes oli Egiptuse välisministeeriumi pressiosakonna direktor, läks 1979 Kairosse ja sai seal klaveriõpetaja koha. Kuid Inglise-Egiptuse sõja puhkedes ja Aleksandria rahutusi 1882 lahkus Kairost Marseille’ kaudu Pariisi. Seadis end sisse Montmartre’l, elas boheemlaslikku elu, andis muusikatunde ja mängis kohvikutes klaverit. Kavandas Wagneri eeskujul kirjutada itaalia renessanssi kirjeldava faabulaga ooperitriloogia Crepusculum, mis pidi olema Itaalia vastus Wagneri Der Ring des Nibelungenile. Esimene osa sellest tema enda libretole saigi 1892 valmis ja kandis nime I Medici. Seda esitati järgmisel aastal paar korda Milano Dal Verme teatris. Teine ja kolmas osa jäidki komponeerimata. Samal ajal tegi endale Pariisis nime sümfoonilise poeemiga La nuit de mai (Mai õhtu), mille tekst põhines Alfred de Musset’ poeemile.

Pärast abiellumist lauljanna Berthe Rambaud’ga asus 1887 elama Milanosse, kus sukeldus jäägitult linna kultuuriellu. Soov ooperit kirjutada polnud kustunud. Innustatuna Pietro Mascagni Cavalleria rusticana (Talupoja au) edust komponeeris 2-vaatuselise veristliku ooperi I pagliacci (Pajatsid), mille müüs Sonzogno kirjastusele. Teos läks üldises verismi innustuse lainel otsekohe 1892.aastal lavastamisele Milano Dal Verme teatris ning osutus täistabamuseks. Maailmakuulsus oli tagatud. „Pajatsid” kujunesid Mascagni „Talupoja au” kõrval verismi koolkonna tähtsaimaks ning enim ette kantud ooperiks.

Seejärel kirjutas libreto Henry Murgeri teose Scènes de la vie de bohème (Stseene boheemlase elust) baasil. Pakkus libretot oma sõbrale ja kaardimängukaaslasele Puccinile, kuid too ei innustunud otsekohe tekstist. Otsustas siis ise libreto ära kasutada ning alustas 1892 tööd, mille lõpetas alles 5 aastat hiljem. Ooper La bohème kanti ette Veneetsia Teatro La Fenices. Puccini oli aga vahepeal ümber mõelnud ja saanud oma samanimelise ooperi valmis aasta varem. Leoncavallo ooper osutus vitaalsemaks ja akadeemilisemaks. Kajastas küll Puccini variandist paremini elu Pariisi Ladina kvartalis, kuid jäi muusikaliselt tublisti sõbra teosele alla. Mõnda aega esitati mõlemat versiooni paralleelselt, kuid peagi kaotas publik Leoncavallo oopuse vastu huvi. Seejärel on Leoncavallo teost tervikuna esitatud väga harva. Kuid kaks tenori aariat on püsinud aastaid Itaalias kontsertprogrammides.

1900. aastal esietendunud Zazà oli teine ooper, mis saavutas teatud rahvusvahelist tähelepanu. Seejärel käis Leoncavallo populaarsus ja positsioon Itaalia muusikaelus kiiresti alla. Suuresti ka seetõttu, et tal oli kombeks pidevalt pidada sõnasõda ning protsessida kirjastajate ja teatrijuhtidega. Teoste lavastamine Itaalias muutus väga raskeks, lausa võimatuks.

Läks 1902. aastal tööd otsima Saksamaale. Sealne publik oli vaimustatud 1890. aastate alguses Itaalias asutatud viie veristliku stiili helilooja rühmituse Giovane scuola (Noor kool) teostest. Sellesse kuulusid Puccini, Leoncavallo, Cilea, Catalani, Franchetti, Mascagni ja Giordano. Pärast I pagliacci (Saksamaal kui Der Bajazzo) ja isegi I Medici edu, tellis keiser Wilhelm II talt ooperi, et ära märkida Hohenzollerite dünastia ajaloolist tähtsust. Tulemuseks oli ajalooline draama Der Roland von Berlin, mida esitati suure entusiasmiga Berliini Städtische Operi publikule ligi 40 korda. Seejärel komponeeris Ameerika Ühendriikide muusikaturgu silmas pidades opereti La jeunesse de Figaro kutsudes esinema lauljaid Itaaliast. Edu selle operetiga tagas talle materiaalselt kasuliku ringreisi USA-s.

Operettide komponeerimise kõrval pöördus ooperi juurde tagasi alles 1910, kuid ükski neist ei pääsenud I pagliacci varjust kunagi välja. Ammutas oma uute ooperite jaoks inspiratsiooni Wagneri, Bizet’, Massenet’ ja Boito ooperitest. Kirjutas teostele ise libretod, mida on peetud andekateks. Teda on peetud oma aja Itaalia parimaks libretistiks Arrigo Boito kõrval. Kuid ta ei suutnud oma libretode baasil luua alati head muusikat. 1876–1919 komponeeris 11 ooperit ja 10 operetti, millest kolme pole kunagi esitatud. Operettidest olid vaid Itaalias populaarseimad La candidata (Kandidaat) ja Prestami tua moglie (Anna mulle oma naine).

Leoncavallo suri Toskaanas Montecatini Termes Matusetalitus peeti kaks päeva pärast surma. Sellel osalesid sajad inimesed. Nende hulgas ka lähedased sõbrad ja rivaalid Pietro Mascagni ja Giacomo Puccini. Leoncavallo on maetud Firenze Cimitero Monumentale delle Porte Sante surnuaeda. Tema loomingust kuulub tänaseni ooperiteatrite standardrepertuaari vaid üheks verismi peateoseks peetav I pagliacci. Seda esitatakse tavaliselt koos Cavalleria rusticanaga ühel õhtul nagu seda tehti ka Estonias. Aeg-ajalt on esitatud ka Zazàd. Ülejäänud oopused on praktiliselt unustatud.

Eestis on alates 1913. aastast olnud esitamisel 15 korral vaid „ Pajatsid”: Estonias (1913, 1915, 1919, 1935, 1942, 1946, 1949, 1954, 1978, 2006); Vanemuises (1935, 1944, 1949, 1953, 1994).