'''Lauri Kärk''' (sündinud [[14. september|14. septembril]] [[1954]] [[Tartu]]s) on [[eesti]] filmiajaloolane ja -kriitik<ref>http://www.ajakiri.ut.ee/39351</ref>.
Kärk õppis ja lõpetas aastal [[1973]] [[Tartu 5. Keskkool]]i<ref>[http://www.tamme.tartu.ee/vilistlased/ Tartu Tamme Kooli vilistlased]. Vaadatud 02.03.18.</ref> ja aastal [[1979]] filmiteaduse erialal Üleliidulise Kinematograafia Instituudi Moskvas filmiteaduse erialal. 1977. aastast alates on ta avaldanud kokku üle 500 filmialase kirjutise, nii [[Teater. Muusika. Kino]]s ja, [[Sirp (ajaleht)|Sirbis]] kui ka [[Postimees|Postimehes]] (nendest on ka ilmunud artiklitekogumik nimega ”Pildi sisse minek. Filmikirjutisi Tšehhovist ''virtual reality’nireality''’ni 1977-1999”1977–1999”), samuti teinud kaastööd [[Eesti entsüklopeedia]]le (50 märksõnaartiklit). Kirjatööd on olnud fokuseeritud nii eesti nüüdisfilmi arengutele kui maailma filmikunsti suurkujude loomingule. Filmiajaloo süstemaatilise õpetamisega alustas Kärk Tartu Ülikoolis 1990/91 õppeaastal.
Kärk on ka töötanud ka stuudios [[Tallinnfilm]] mängu- ja animafilmide toimetajana, näiteks sellistel filmidel nagu [[Leida Laius]]e ja [[Arvo Iho]] ”[[Naerata ometi]]” (1985), [[Sulev Keedus]]e ”Ainus pühapäev” (1990) ja [[Riho Unt|Riho Undi]] ”[[Kapsapea (multifilm)|Kapsapea]]” (1993).
2013. aastal valiti VärkKärk Eesti Filmi Instituudi nõukogu aseesimeheks.
