Erinevus lehekülje "Digitaalne heli" redaktsioonide vahel

resümee puudub
P
{{vikinda}}
'''Digitaalne heli''' saadakse pidevast [[audiosignaal]]ist selle [[analoog-digitaalmuundur |analoog-digitaalmuundamise]] teel. Enamasti kasutatakse selleks [[impulss-koodmodulatsioon]]i (PCM).
'''Digitaalne heli''' on tehnoloogia, mis võimaldab lindistada, salvestada, tekitada, manipuleerida ja taastoota heli, kasutades helisignaale, mida on digitaalselt kodeeritud. Digitaalne heli on järk-järgult asendanud analoogheli mitmetes helivaldkondades, sh heli salvestamine, tootmine, telekommunikatsioon ja helitehnika. Mikrofon teisendab heli analoogsignaaliks ning seejärel teisendatakse analoogsignaal analoog-digitaalmuunduri (ADC) abil digitaalsignaaliks. Enamasti kasutatakse selleks impulss-koodmodulatsiooni (PCM). Seda digitaalset signaali on seejärel võimalik digitaalseid helitöötlusprogramme kasutades lindistada, töödelda ja muuta. 
 
'''Digitaalne heli''' on tehnoloogia, mis võimaldab lindistada, salvestada, tekitada, manipuleerida ja taastoota heli, kasutades helisignaale, mida on digitaalselt kodeeritud. Digitaalne heli on järk-järgult asendanud analoogheli mitmetes helivaldkondades, sh heli salvestamine, tootmine, telekommunikatsioon ja helitehnika. Mikrofon teisendab heli analoogsignaaliks ning seejärel teisendatakse analoogsignaal analoog-digitaalmuunduri (ADC) abil digitaalsignaaliks. Enamasti kasutatakse selleks impulss-koodmodulatsiooni (PCM). Seda digitaalset signaali on seejärel võimalik digitaalseid helitöötlusprogramme kasutades lindistada, töödelda ja muuta. 
 
Kui helitehnik soovib lindistust kuulata kõlaritest või kõrvaklappidest (või kui tarbija soovib kuulata muusikat digitaalsel kujul), siis tehakse läbi vastupidine protsess digitaal-analoogmuunduri abil, kus teisendatakse digitaalsignaal tagasi analoogsignaaliks, mida võimendatakse ja saadetakse kõlaritesse.
 
=== Tihendatud heli ===
Kuna digitaalsed helifailid on nii suured, kasutati tüüpiliselt kus vähegi võimalik vähendatud diskreetimissagedusega helifaile. See muutus aastal 1991, kui tuli välja MP3 (MPEG I, layer 3) standard. MP3 on kadudega pakkimismeetod, mis võib oluliselt vähendada helifaili mahtu üllatavalt väikese mõjuga heli kvaliteedile. Üks sekund CD-kvaliteediga heli võtab enda alla 1,4 megabitti, samas kui levinud bitisagedus[[bitikiirus]] MP3 failide jaoks on 128 kbit/s, mis on üle 10x väiksem! MP3 "viskab ära" lainekuju puudutavaid detaile, millele inimesed ei ole eriti tundlikud. Kõik MP3-failid ei ole samasugused; erinevad psühhoakustilised mudelid inimestest viivad erinevate tajutavate moondusteni.
 
Heade kõlaritega suudab enamik inimesi teha vahet 128 kbit/s MP3-vormingul ja tihendamata CD kvaliteediga helifailil. 256 kbit/s ja 320 kbit/s MP3-failid on populaarsemad audiofiilide seas, kes soovivad kõrgemat helikvaliteeti.