Mani: erinevus redaktsioonide vahel

'''Mani''' (kr ''Manichaios''; ld ''Manes''; 14.04.216 -– 276/277 m.a.j; sündis Tigrise äärses Mardinu linnas, Iraani riigis) oli [[manilus]]<nowiki/>eks nimetatud õpetuse ja [[usund]]<nowiki/>i rajaja. Mani elulugu on kirjas 4. sajandi Egiptusest pärit Kölni koodeksis. Iraanlane Mani kasvas üles zoroastrina ja liitus [[elkesaid]]<nowiki/>ega (G. Quispel)<ref>[[Uku Masing]]. ''Filippose evangeelium''. Johannes Esto Ühing 2005, lk 87.</ref>. 240 heideti välja ja ta elas mitu aastat [[India]]<nowiki/>s õppides tundma [[budism]]<nowiki/>i. Naastes [[Iraan]]<nowiki/>i hakkas end nimetama [[Jeesus]]<nowiki/>e apostliks ja Lohutajaks ("pühaks vaimuks"), kelle tulekut on lubatud [[Johannese evangeelium]]<nowiki/>is (16:7-8). Mani ühendas iraani <nowiki/>ja [[Platonism|platonistliku]] [[kahesusõpetus]]<nowiki/>ed. Ta levitas oma prohvetlust matkates [[Iraan]]<nowiki/>is, [[Kesk-Aasia]]<nowiki/>s ja [[India]]<nowiki/>s.

Mani iraanlastest vanemad olid suursugust päritolu. Kahejõemaale saabusid Meediast. Mani ema nimi oli Marjam. Mani isa Pattak (kr Pattikos, ld Patecius) kuulus elkesaide ristijate [[sekt]]<nowiki/>i (vaieldakse, kas olid [[elkesaid]], [[mandalased]] või mingi [[Juudakristlus|juudakristlik]] ristijatesekt). Mani sai sekti liikmeks juba nelja aastaselt.

Pärimuse järgi olevat Mani, kaheteistkümne 12-aastaselt (u a 228/229 m.a.j) esmakordselt saanud esimese ilmutuse. Ilmutuse mõjul hakkas Mani kritiseerima ristijate sekti kultust ja õpetust, ning nõudis muutusi. “Ristijad” ei võtnud teda kuulda aga temasse hakkasid uskuma isa ja sekti hulgast ka kaksteist õpilast.

19. aprillil 240. a, sai Mani uue ilmutuse. Ta üritas “ristijate” usulahku reformida, aga heideti sealt välja. Mani lahkus koos oma isa ja poolehoidjatega ning asus Seleukia-Ktesifoni. Seal moodustsmoodustas ta oma koguduse ja hakkas kuulutama Iraani riigis ja väljaspool.

241. aaastal reisis ta [[India]]sse ja Turaani.

Sõdalaste seisus ei toetanud rahukuulutajat Mani, vaid [[zoroastrism]]i preestreid (maagid). Peale Kuningas Šapuri esitas võitu Rooma keisri Valerianiuse 70 000 leegionäri üle, 260. aastal, süüdistas usuliselt sallimatu ülempreester Kartir Hangirpe manihheiste, budiste ja kristlasi reeturluses. Kuningas Šapur suri ootamatult 272. aastal. Troonipärijaks saanud kuningas Hormizd I suri ka aastapärastaasta pärast (273/274). Uue kuninga Bahram I ajal algasid Sassaniidide riigis mittezoroastristide tagakiusamisi. Mani vangistati 276. või 277. aastal Belapatis (Gundi-Šapuris) Bahram I külastades. Pärast 26 vanglas veedetud päeva suri Mani ilmselt nälga (manilaste ristilöömise pärimus pole usutav).

Mani õpetust ja usundit nimetatakse [[manilus]] ehk manihheism. Multikultuurses [[Sassaniidid]]e suurriigis oli lisaks iraani usundile zoroastrismile, levinud ka [[juutlus]], [[kristlus]], [[budism]] ja [[brahmanism]]. Mani pidas muinasiraani zoroastrismi, juutluse ja kristluse usundit üheks usuks. Mani õpetus sisaldas nimetatud usundite osi, aga manilus ei olnud erinevate usundite segu, vaid iraani [[dualism]]<nowiki/>i ja platonismi filosoofia ühendus. Manilus oli ajaloos esimene teadlik katse luua universaalne usund. Manilust nimetatakse esimeseks gnostiliseks usundiks (religiooniks, varasemad olid väikesed rühmitused ja sektid). Gnoosis kujunes maailmausundiks pärast Mani õpetuse levitamist.

Mani õpetus sisu oli prohvetite ilmutuses, mida varem olid väljendanud [[Sett]] ([[Aadam]]<nowiki/>a järeltulija), [[Noa]], [[Enoš]], [[Eenok]], [[Seem]], [[Aabraham]], [[Buddha]], [[Zarathustra]], [[Jeesus]], [[Paulus]] ja nüüd Mani.