Gioachino Rossini: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Kruusamägi (arutelu | kaastöö) Resümee puudub |
|||
1. rida:
[[Pilt:Composer_Rossini_G_1865_by_Carjat_-_Restoration.jpg|thumb|right|Gioachino Rossini 1865. aastal]]
'''
Stendhal on kirjutanud oma raamatus ''Vie de Rossini'' (Rossini elu, 1824): „Pärast Napoléoni surma on olnud teine mees, kellest on iga päev räägitud
== Elulugu ==
Rossini isa Giuseppe Antonio mängis
1813. aasta kujunes noorele heliloojale läbimurdeaastaks. Taas valmis neli ooperit, milledest tänaseni on regulaarselt esitatav ''L’italiana in Algeri'' (Itaallanna Alžeerias). Kriitikud panid imeks, kui värskelt suutis noor helilooja panna kõlama orkestri ning teha koostööd lauljatega. Pärast 1814. aasta suurt edu ''La Scala''le kirjutatud vaimukas ''buffo'' draamaga ''Il turco in Italia'' (Türklane Itaalias) sai väga soodsa lepingu tollal Euroopa kõige paremal majanduslikul järjel olnud Napoli ''Teatro San Carlo'' legendaarselt impressaariolt Domenico Barbaialt. Selles teatris olid palgal tollased itaalia parimad lauljad Isabella Colbran, Giovanni Davide, Manuel García, Andrea Nozzari ja Michele Benedetti. Kõik võimelised ära laulma mistahes raskeimagi partii. Nende võimetega Rossini ka oma loomingus täpselt arvestas. Rossini sai tolle aja kohta unikaalse lepingu. Talle maksti 12 000 franki aastas pluss honorarid. Ta pidi seitsme aasta jooksul kirjutama 10 ooperit ning võis teha samal ajal tööd ka teistele teatritele. Rossini saabus Napolisse 1815 sügisel ja lahkus sealt pärast täidetud lepingut märtsis 1822. Selle aja jooksul kirjutas ta 18 ooperit, millest 10 kuulusid lepingujärgselt Napoli teatritele. Esimene teos, mis ''San Carlos'' esitati, oli dramaatiliselt jõuline ''Elisabetta, regina d’Inghilterra'' (Elisabeth, Inglise kuninganna), kus esines ka Rossini tulevane abikaasa, temast 7 aastat vanem Isabella Colbran, kelle energiline helilooja lõi üle oma tööandjalt Barbaialt. Roomas aga esietendusid sel perioodil maestro
1818. aasta paiku hakkas Rossini tunnetama itaalia publiku ükskõiksust ja külmust tema teoste vastu. Kui Napoli leping lõppes, kirjutas veel ainult ühe ooperi Itaalia teatrile. See oli melodramaatiline meistriteos ''Semiramide.'' 1822 siirdus Viini kaudu Pariisi ning tegutses ka Londonis. Pariisi loominguetapi esimene töö oli kuningas [[Charles X]] ekstravagantsete kroonimispidustuste jaoks tollastele Prantsusmaal tegutsenud tipplauljatele komponeeritud briljantne jant ''Il viaggio a Reims'' (Teekond Reimsi, 1825). See tõi kaasa lepingu Prantsuse valitsusega komponeerida Pariisi ''Opéra''-le viis ooperit. 1826. aastal asus alaliselt elama Pariisi kus sai ''Théâtre-Italien'' direktori koha. Tuntud täpse lepingutingimuste täitjana, valmisidki 1826–29 soovitud viis ooperit. Nendest paistab meistriteosena silma ''Le comte Ory'' (
Septembris 1829 läks Rossini tagasi Itaaliasse
Rossini elas veel 39 aastat, kuid kirjutas vaid religioosse suurvormi (''Stabat mater'', 1833) ning hulgaliselt väiksemaid orkestri- ja vokaalteoseid. Tema esimene loominguperiood oli olnud unikaalne: 19 aasta jooksul komponeeris 39 ooperit, millest vaid üksikud ebaõnnestusid. Kümmekonda neist on nimetatud meistriteosteks. Alates 1840. aastatest haaras teda vaimne depressioon, mis oligi peamiseks takistuseks, et jätkata aktiivset komponeerimist. Kui 1845. aastal suri Isabella Colbran abiellus Rossini maalikunstnik Horace Vernet’ endise armukese Olympe Pélissier’ga.
Ta oli väga hea kokk ning tuntud eksklusiivse gurmaanina. Oli Pariisis elades väga kriitiline prantslaste söögikommete suhtes ning laskis sinna endale delikatesse saata Itaaliast. Talle meeldis korraldada hiilgavalt külluslikke õhtusööke ning kutsuda sinna tollaseid Pariisi „arvamusliidreid” ja avaliku elu tegelasi. Korraldas Pariisis oma kuulsaid suareesid, mille külaliste hulgas olid Verdi, Liszt, Niccolò Paganini, Meyerbeer, Auber, Gounod, Saint-Saëns, Thomas, Boito, Eugène Delacroix, Gustave Doré, Alexandre Dumas (isa), Francesco de Sanctis, Lules Dupré jt parajasti Pariisis resideerivad kuulsad heliloojad, kirjanikud ja kunstnikud ning hulgaliselt nimekaid lauljaid, kes võisid tunde kuulata maestro vaimukaid lugusid elust ning inimestest, tema gurmaanlikke tõekspidamisi ja nautida maestro musitseerimist. Rossini oli müütiline isiksus noortele heliloojatele, kellele ta kunagi ei keeldunud oma nõu või abi andmast. Kui üks neist talt kunagi küsis, millal on õige aeg kirjutada ooperile avamäng, vastas Rossini, et tuleb oodata esietenduse päeva eelset õhtut. „Miski ei stimuleeri paremini komponeerima kui hädavajalikkus homseks tööga valmis saada, kui impressaario ahastades juukseid kitkub ja noodikirjutaja sulg käes ootab, et saaks orkestrile õigeaegselt avamängu ulatada.” Ta lisas selgituseks, et tema ajal olid kõik Itaalia impressaariod kiilaspead juba enne, kui nad said 30 aastaseks. Näiteks Barbaia pani ta oma majas ühte väikesesse tuppa luku taha taldrikutäie makaronidega enne ''Otello'' esietendust ja ähvardas maestrot mitte lubada elavana toast välja, kui paberile ei ole pandud avamängu viimane noot. ''La gazza ladra'' (Varastaja harakas) esietenduse eelõhtul lukustas ''La'' ''Scala'' direktor ta teatrimaja katusekambrisse ning pani valvesse neli kopeerijat, kes said kambri aknast välja visatud noodilehed ükshaaval, vastavalt avamängu valmimisele kopeerimiseks, et orkester saaks loo jupphaaval selgeks õppida. Selle ooperi avamäng on võrratu meistriteos. ''Il barbiere di Siviglia'' puhul kasutati maestro suhtes samu võtteid, kuid siis ei tulnud vaim peale ja ta oli sunnitud kasutama varem komponeeritud ''Elisabetta'' avamängu. Varem polnud see publikule meeldinud, kuid nüüd kutsus kuulajates esile marulise vaimustuse. ''Le comte Ory'' avamäng valmis, kui Rossini oli kalal ja kuulas jalgupidi vees oma võõrustaja selgitusi Hispaania finantsolukorrast. ''Mosè in Egitto'' puhul jäi aga avamäng üldse kirjutamata.
18. rida ⟶ 19. rida:
Vaatamata oma ulatuslikule ooperiloomingule pidas Rossini end ise laisaks inimeseks ning laskis seda ka välja paista. Kui uue ooperi esitamise tähtaeg väga peale surus, sundis ta end sageli töötama kiirustades ja öösiti ilma klaveri taha istumata. Reeglina magas ta aga hommikuti kaua ning armastas ärgates voodis vedeledes komponeerida. Ehkki pidas lisaks oma abikaasadele samaaegselt lugu teistest, eriti kergete elukommetega naistest, olles nende kapriisidele suhtes ükskõikne, siis oma ooperites esinenud primadonnasid pidas raudses haardes ega lubanud neil mingilgi viisil talle omi tahtmisi naiselike võlude pakkumise kaudu peale suruda. Võitles järjekindlalt heliloojate prestiiži tõstmise eest, keda tollases Itaalia ja Prantsusmaa ooperiühiskondades hinnati madalamalt kui nimekaid soliste ja isegi libretiste.
Rossini suri reedel, 13. novembril 1868.
== Looming ==
Teosed: Demetrio e Polibio (Rooma, 1812), La cambiale di matrimonio (Veneetsia, 1810), L’equivoco stravagante (Bologna, 1811), L’inganno felice (Veneetsia, 1812), Ciro in Babilonia (Ferrara, 1812), La scala di seta (Veneetsia, 1812), La pietra del paragone (Milano, 1812), L’occasione fa il ladro (Veneetsia, 1812), Il signor Bruschino (Veneetsia, 1813), Tancredi (Veneetsia, 1813), L’italiana in Algeri (Veneetsia, 1813), Aureliano in Palmira (Milano, 1813), Il turco in Italia (Milano, 1814), Sigismondo (Veneetsia, 1814), Elisabetta, regina d’Inghilterra (Napoli, 1815), Torvaldo e Dorilska (Rooma, 1815), Il barbiere di Siviglia (Rooma, 1816), La gazzetta (Napoli, 1816), Otello (Napoli, 1816), La Cenerentola (Rooma, 1817), La gazza ladra (Milano, 1817), Armida (Napoli, 1817), Adelaide di Borgogna (Rooma, 1817), Mosè in Egitto (Napoli, 1818), Adina (Lissabon, 1818), Ricciardo e Zoraide (Napoli, 1818), Ermione (Napoli, 1819), Eduardo e Cristina (Veneetsia, 1819), La donna del lago (Napoli, 1819), Bianca e Falliero (Milano, 1819), Maometto II (Napoli, 1820), Matilde di Shabran (Rooma, 1821), Zelmira (Napoli, 1822), Semiramide (Veneetsia, 1823), Il viaggio a Reims (Pariis, 1825), Le siège de Corinthe (Pariis, 1826), Moïse et Pharaon (Pariis, 1827), Le comte Ory (Pariis, 1828), Guillaume Tell (Pariis, 1829).
|