Tsensuur: erinevus redaktsioonide vahel

Enesetsensuur on tinglik termin tähistamaks autori suhtumist oma teosesse enne loomist ja loomisprotsessis. Enesetsensuur avaldub teatud teemade, väljendite või väljendusviiside või -vormide vältimises, autorite püüdes mõtte otsese väljaütlemise asemel kasutada ridade vahelt ütlemist (nn aisopose keel) jne. Enesetsensuuri põhjuseks on avaliku sõna avaliku kasutamise kartus. [[Tiit Hennoste]] sõnul “Inimesed ei julge avalikult öelda”. Sellel võivad olla nii psühholoogilised kui ka sotsiaalsed põhjused, viimaste hulgas kartus tagakiusamise, repressioonide, halvakspanu, avaliku kriitika jm. ees.<ref name="MgMod" />Järelevalve loodava üle võib olla poliitilise iseloomuga. 1980. aastateks on eesti autorid Nõukogude Liidu poliitilise järelevalvega kohanenud: "...enamus kirjanikest mõtleb kõik hoolikalt läbi, enne kui midagi paberile paneb. Ent valmiskirjutatut loeb mitme pilguga: sõbra ja vaenalsevaenlase, parteilase ja parteitu pilguga. Et enamus kirjanikkonnast oli tsensuuriga kohanenud, näitab seegi, et [[perestroika]] saabudes polnud nimetamisväärselt sahtlisseisnud asju trükki anda." <ref>[[Kaljo-Olev Veskimägi]], "Nõukogude unelaadne elu. Tsensuur Eesti NSV-s ja tema peremehed". Tallinn 1996. lk. 266</ref>